Elu on nagu kõrvaklapi juhe. Kerge sõlme ajada, keeruline harutada.
Konfusioon on rääkinud!
Russalka juures arvas bussijuht, et nüüd on õige aeg kõigil pask vedelaks pidurdada. Mina istusin rõõmsalt, kark pihus ja vaatasin aknast välja. Hakkajamad noored viskasid bussipõrandale selili. Üks tädi, kes mu kõrval seisis üritas käsipuust haarata ja virutas tagantselja mulle poekotiga vastu vahtimist. Kotis oli pudel, või miski kõva telliskivi. Silmist lõi välku ja persest tulejugasid. Proovin nüüd külma pudeliga olukorda parandada. Kellele ikka sinisilmset karjäärispetsialisti vaja on? Lüüakse ikka neid, kes kõige armetuvad tunduvad. Aga mis sa teed, homme peab jälle sama liiniga tööle sõitma ja lootma, et buss ei pidurda või kui pidurdab, siis su kõrval seisval tädil pole kotis telliskivi või kui on, siis sul on kiiver peas!
ühe tähelepaneku tahaks veel kipsi ja lonkamise kohta teha. vastu tuult on keeruline luugata, sest tasakaal kaob ära ja rütm läheb sassi nagu desorienteeritud pardil.
käisin täna idas. lõpetasin haiguslehe. autoga sõites sai üsna ruttu selgeks, et paremast jalast gaasipedaali tallajat ei ole. kui väga tihedat sõelumist ei ole saab vasaku jalaga ka autoga täitsa rahulikult sõidetud.
olen kipsiga juba päris ära harjunud. nii harjunud, et kohati ei pane tähelegi, et ta jala küljes on. siis tavaliselt tekivad kõige eluohtlikumad olukorrad. samm läheb liiga pikaks või jalg satub valesse asendisse. kui kellelgi on umbes 50- 54 number jalavarju pakkuda, siis oleksin huvitatud. rihmikuga on vahepeal päris jahe. sokke ka rohkem otsa ei mahu.
…Eesti pürgib arenenud riikide sekka, aga kui vanad mehed ja noored naised üksteist ikka ja jälle leiavad ja leivad ühte kappi panevad, siis ei olegi meil lootust sinna päris arenenud tippu kunagi jõuda.
ma ei saa selle artikli traagikast vist õigesti aru. siiani olin kogu aeg arvamusel, et Pullerits on asjalik vend. ju siis segas mu mõttemustreid see pagana Pulitzeri preemia, mis teadmatuse loori all valesignaale saatis.
igaljuhul. kuigi olen omal ajal soouuringute lisaeriala läbinud ja erinevate ägedate teooriatega kursis, ei kõiguta see traagiline karjuv ebavõrdsus mu udust pühapäevahommikult.
evolutsioonipsühholoogiline reprodutseerimisharjutus alga!
PS. ja kui ma kuulen kedagi veel palgast rääkimas, siis hoidke alt. eelmisel nädalal sain teada, et nüüdsest on selle asja nimi kompensatsioonipakett. mulle meeldib see viimane variant palju rohkem.
sain uue kipsi, plastikust, veekindla. kolm tädi kipsitoas panid. pärast kargutasin end mustamäelt lasnamäele. kaotasin tõenäoliselt rohkem kaloreid kui eelneva kahe nädala jooksul. karkudega liikumine on ikka päris raske, eriti rannetele.
Täna on tähtis päev.
Lähen arstile. Loodetavasti võetakse jalast niidid välja ja pannakse ülbe kips, millega võin vaikselt ringi liikuma hakata. Natuke isegi kardan õue minna, sest viimati väljusin nende seinte vahelt 16.oktoobril ja maailm on vahepeal kindlasti kurjemaks muutunud.
Arvatavasti higistan peale 100 meetrit kargutamist juba nagu mahlakask, aga kõik alustavad kuskilt.
Toksisin suvise Usbekistanis käigu muljed arvutisse.
Jutt tuli pikk ja segane, aga kuumarabanduse äärel ongi keeruline midagi asjalikku üles märkida.
Kannatust ja kaalikaid.
Ma võin endale mõtteliselt mingeid graafikuid koostada, kuidas ja millal midagi teha.
Ma võin selle kõik paberile ka kirjutada, kuidas ja millal midagi teha.
Kui ma selle kurat kuhugi linti loeksin ja laseksin endale päev otsa makist sisendavat juttu plaanidest ja järkjärgulisest asjatoimetamisest, siis ikkagi raisk see vist ei mõjuks. Sest kuskil kuklas istub mingi pohhuismikübe, mis lihtsalt ei lase korralikuks hakata. Lihtsalt ei lase. Ja ma tean, et ma olen kõige produktiivsem siis, kui kolme minuti pärast on tähtaeg, aga magistritööd ju ühe ööga ei kirjuta. Ja ma tean, et juba selline teadmine üksi mind kuhugi ei vii. Ei aita siin zen ega genbudism. Mind hakkab üha rohkem huvitama, miks see nii on ja kas on olemas mõni mõistlikum meetod, mis asjasse loovamalt suhtuda laseb.
