elulabor

ma olen ühe väikese poisi hirm. enamuse ajast jälgib ta mind silmanurgast, eriti siis kui teab, et on mingi pättusega hakkama saanud. mõnikord ta naeratab, mõnikord hammustab. tegelikult ta ei tea, et mina kardan teda palju rohkem, sest kui ta kõik registrid põhja lükkab ja oma kontsertoreli viledel kõlada laseb olen ma päris võimetu.

natuke aega tagasi liitusin väikese, kuid oma olemasolu juba õigustanud oodiklubiga. siiani on mu sulest väljunud kaks oodi, kuid lisa on tulemas.

—————————————–

ood Helinale Rinnas

Kui mina olin veel väikene mees

üks helin mul helises rinna sees

ja kui mina sirgusin suuremaks -

hakkasin jooma.

—————————————–

ood unustatud pillidele

Killi Billid, Tilli Villid,

mis on teie suurim hirm?

Rasestumisvastased pillid

ja hajameelne mimm!

—————————————-

eile tuletasin meelde, kuidas tudengielu käib. täna tahaks kaaluta olekus vaikselt kaduvikku hääbuda.

ärge mu eelmisest postitusest valesti aru saage. mul ei ole tegelikult üldse autot ja pole kunagi olnudki. ma niisama ilgun.

Täna sõitsin tööle pohmaaurudest uduste akendega trollis. Hõõrusin nutusesse aknasse  varrukaga augu ja uurisin päikese taustal sibavaid pühapäevahommikusi tegelasi. Maailmavaenulik muusika kõmises kõrvades ning trolliustest aina vooris sisse klaasistunud ja punaste silmadega eile tõenäoliselt ülejoonud inimesi. Panin silmad kinni ja üritasin hingata läbi suu. Vaimusilmas tekkis kujutluspilt, kuidas ma esimesel sigaretti lunimatuleval jõmmil laubaga ninaluu purustan ja käed taskus edasi jalutan. Ei teagi, kas selline agressiivne kujutelm oli tingitud halvast õhust või sellest, et hetk varem olin teinud tervisliku valiku- suitsupaki asemel ostsin koti nätsu.

hommikul oli süda veits paha, aga tulin ikkagi tööle. eilne rebasepidu oli mu jaoks viimaste aastate rahulikeim. täna olen enamuse ajast suhelnud põnniga, kelle sõnavarasse kuulub kaks fraasi : “mama lalalaapbalakga!”  ja “papa memapopea”. aga see, et mina temast aru ei saa ei sega teda rääkimast. asjad tuleb selgeks rääkida ja kui aru ei saada, peab ennast kordama. enesekehtestamise üks põhireegel. täna on mul endast veits hale.

teate sõbrad, kui haiged olete jätke need medikamendid rahule. sööge rahus küüslauku ja jooge konjakit või viina. amelemisvõimelised te küll siis mõnda aega ei ole, aga eks see elu üks suur ohvrite toomine olegi.

Algab sügis, lehed langevad ja lapsed lähevad kooli. Koos lastega ka erinevad viiruseussid. Koolis nad segunevad ja rändavad lastega koju, võimsamad kui kunagi varem. Turvakodus ootab entusiastlik sotsiaalpedagoog. Viirused kogunevad moodustavad ühtse löögirusika ja rabavad sihtmärgi jalust. Alles nüüd mõistab sotsiaalpedagoog, et sügis on alanud. Ronib ahjuküttega lapsepõlve koju ning hakkab end ravima. Hea, et vähemalt perearstki oma klemm on.

“Tsau issi, helista mulle palun tagasi.”

Pobin telefonis ja kinnine toon.

“Tsau issi, kus oled? Aa seevaldis. Miks seal nii vaikne on? Imelik. See osakond, kus mina olin küll nii vaikne ei olnud.”

Pobin telefonis ja natuke vaikust.

“Ma tulen sulle siis mingi päev külla. Tsau!”

Paar tsitaati Robert Sommeri raamatust “Personal Space”. Hetkel olen kaheksanda peatüki kallal, mille pealkiri on Designed for drinking.

“Generally it is cheaper for a person to drink at home than in the local tavern. The raison d’etre of the tavern goes beyond the opportunity for people to drink alcoholic beverages. This fact must be understood before one can understand the social and physical for of the tavern. A man goes to a bar to drink, to see and/or meet other people. It is a place to avoid boredom and existential loneliness. A bar allows for the transformation of loneliness into alienation with the availability of oblivion through alcohol.”

New Yorgis olid Robert Sommeri sõnutsi aga 1970ndate aastate paiku baaridega hoopis omamoodi lood. Seal polnud kõrts sugugi mitte eriti sotsiaalne paik. Vaatepilt oli järgmine: üksikud mehed istusid baarileti ääres reas. Igaühel oma pukk ja käes oma õllepudel, joogiraha enda ette laotatud. Igasugune suhtlusakt kõrvalistuva naabriga võeti väga jäiselt omaks ja üsna tõenäoline oli, et vastus polnud edasist suhtlemist soodustav. Üks inglane ütles valitseva olukorra kohta järgmist:

“American pub is like a hoked up salon, the atmosphere is as chilly as the beer… when I asked a stranger to have a drink, he looked at me as if I were mad. In England if a guy’s a stranger, it’s automatic that each guy buys the other a drink. You enjoy each other’s company, and everyone is happy.”

Veel üks hea näide isoleeritud keskkonnast on pornograafilisi filme näitav kinomaja.

“As to that audience, regardless of time of day or nignt, weekday or weekend, it is composed of lone men who sit passively and patiently as far as possible in a geometric mosaic worthy of ninth-century architects. It is considered bad form to sit directly behind, or behind and one seat to the side, of an earlier arrival. And, in five or six trips, I never heard a patron adress a single word to another patron.”‘

Täna jälle midagi asjalikku magistritöö jaoks ei avastanud. Homme võtan mõne vähem elutarga peatüki ja otsin  peda teadusmaailmale vastuvõetavamaid tsitaate.