Väheke aega tagasi lõin silmad lahti. seekord mitte enam Mirku, vaid nüüd juba Ultsi juures. Ärkasin päeval pahaaimamatult üles ja läksin Ultsiga lõunat sööma nagu eile Zavoodis kokku lepitud sai. Ilm oli külm ja kehas kahtlane tunne, selline surmaeelne vist. Pärast ühte praadi ja liitrit tomatimahla läks olukord hullemaks. Kogu eile õhtul kõrist alla kallatud kraam hakkas end mööda keha ringi liigutama. Ühesõnaga ei olnud meeldiv tunne. Ulvar hea inimene lubas mul oma pesas külje maha visata ja rahus surma ootama jääda. Siin ma nüüd siis olengi, tegin algatuseks endale ühe pisikese paki turbokaid ja avasin ühe pisikese õlle. Turbokad päästavad kunagi maailma, selles olen ma päris kindel kohe. Ega neil suurt toiteväärtust ei olegi, aga praegusel hetkel ongi kerge kõhutäis see kõige mõttekam.
Varsti kobin kogu oma 110 kilogrammiga kuhugi Ida Saksa turismikeskusesse, kus algab Epsü sünnipäev.
Kus ja mis koht see on, seda ma veel ei tea. Pean jälle kedagi tüütama hakkama.
Lähen täna taas Tartusse. Kaasa pakkisin paari sokke, puhtad trussikud ja pudeli popersit. Rutiini peab lõhkuma. Variatiivsus peab säilima.
Mu sees on kummaline paine,
et miskit justkui tegema nüüd peaks,
kuid ümbrus on nii labane ja maine,
et joon end täis või vihastan siis seaks.
Varemalt veel ära kadus paine,
kui jõin end täis või vihastasin seaks,
siis olid ka mul auto, koer ja naine
ja sõber hea, kes tuju tegi heaks.
Nüüd hingematvalt kange on see paine
ja siga olen - miks enam vihastama peaks?
Sõber läks ja järgi läks ka naine -
ma jõin end täis ja koergi vihastas end seaks!
Sõitsin täna rongiga Sondast Tallinnasse. Mida lähemale pealinnale, seda tuisusemaks ilm läks. Hommikul silmasin raamaturiiulis oma lapsepõlve lemmikraamatut ja võtsin selle tee peale lugemiseks kaasa. Jules Verne’i “Saladuslik saar” on ikka üks korralik poisteraamat. Päris täpselt ei mäleta, aga arvan, et 3-4 korda sai see raamat läbi kindlasti läbi loetud. Rongisõit mööduski päris kärmelt ja vanad ajad tulid päris kiiresti meelde.
Tuisuga seoses tuli meelde veel üks lugu. Juhtus see kõik siis, kui ma vist teisel kursusel käisin. Üks kursaõde sebis mind lasteaedadesse jõuluvana mängima. Tulus ots oli, ühe peo eest sai 120 krooni ja pidusid oli 8-9 tükki nädalas. Vahel isegi 2-3 tükki ühe õhtu jooksul. Tol ajal oli see vaesele töötule tudengile kui taevamanna. Juhtuski üks selline kiire õhtu olema, kus üks lapsepett lõppes ja umbes poole tunni pärast pidi teises linna otsas algama järgmine. Tädi, kes tol hetkel mu otsene ülemus oli, pidi mu autoga ära viskama ja kingid ka kaasa andma. Vaatamata sellele, et enamus kostüüme, mis mulle esinemiseks pakuti, ulatusid vaevalt põlvini, sain oma petuskeemiga üsna rahuldavalt hakkama. Kohtati nägin oma punaste põlvikute ja punase hommikumantlitüüpi kuuega väga pornograafiline välja, aga habe tagas anonüümsuse ja rohkem mul vaja ei olnudki. Igaljuhul auto juurde jõudes selgus, et tädil oli üks pooleaastane pamp kah kaasas, kes auto tagaistmel kurjakuulutavalt vingerdas. Juhtuski nii, et laps muutus väga rahutuks ja minu silmade pööritamine ja lollide nägude tegemine enam teps mitte ei aidanud. Ema peatas auto kinni ja ütles, et nüüd ei jää mul muud üle, kui ise rooli istuda, sest tema peab lapsele rinda hakkama andma. Selleks hetkeks polnud ma kordagi veel autoga Tallinnas sõitnud ja lund tuiskas nii räigelt, et tänaval oli heal juhul näha ainult autode pidurituled. Aga lapsed vajasid petmist. Ronisin rooli ja üritasin tahavaate peeglist silmi eemale hoida. Pamp jäi kohe vait - ega rind suus ei saagi eriti karjuda. Ülekäigurajal oleksin äärepealt ühest jalakäiast külma kõhuga üle sõitnud, sest tõesti ma ei näinud teda, kuid emantsipeerunud naisterahva kisa tagaistmel päästis meid halvimast. Jõudsime õigeaegselt kohale. Toppisin endale taas selle nilbe kostüümi selga ja passisin 15 minutit kuskil kopitanud haisuga kapis. Jõuluvana töö juures oligi alati kõige vastikum see mõtetu passimine kuskil väga kitsas kohas, kuhu ükski laps enne jõulupidu kindlasti sisse ei vaata. Pärast pidu ostsin teenitud raha eest Presidendi Pilsnerit ja jõin end täis. Otsustasin, et teen kokkulepitud otsad lõpuni ja rohkem petuskeemidega tegelema ei hakka. Liiga närvesööv on see jõuluvana töö.
Juhtus nii, et töögraafikusse tekkis 6 päevane auk. Iseenesest väga kosutav puhkus. Algselt oli plaanis see produktiivselt ära ka kulutada - raamatukogu ja artiklid ja magistritöö jne. Siis juhtus minuga selline asi, et enneolematu maailmavalu ning häda ja viletsus vajus mulle kaela. Vanasti, kui Julia hommikuti tööle läks polnud mingi probleem kell 8 jalgu alla ajada ja ka oma toimetustega pihta hakata. Nüüd on aga enne kella 12 igasugune tegevus täiesti mõeldamatu - vaevalt kuulen kui ta siin omaette toimetab. Lähen toon algatuseks postkastist lehed ära, siis vaatan edasi.
Magasin öösel halvasti. Olin rahutu ja rullisin ühelt küljelt teisele. Hommikul otsustasin, et täna raamatukokku ei lähe. Eile istusin tükk aega mokk töllakil ja kasu polnud suurt midagi, lugesin ja lugesin ja veits kirjutasin ka. Lõpuks sain aru, et eelkaitsmisele esitamise kuupäev 28.november on minu jaoks ikkagi utoopia. Juhendaja pole ka jõudnud siiani tehtut veel üle vaadata, sest palju kontrolltöid on vaja läbi lugeda.
Eile õhtul käisin Juliaga Saku Suurhallis Cramo mängu vaatamas. Tulin peale kolmandat veerandaega ära. Hispaanlased võtsid meie mehi seekord tõsiselt ja ei andnud algusest peale mitte mingisugust võimalust. Cramo meestel polnud eriti õnne ka, kuigi ma arvan, et asi polnud õnnes, vaid nad olid lihtsalt natuke üle vindi keeratud, sest väga paljud lähivisked keerasid lihtsalt korvist välja või läksid sootuks mööda. Pealtvaatajate seas leidub ikka uskumatuid idioote ja miskipärast alati meil joppab ning satume sinna kõige suurema pasa sisse. Kõigepealt sõimati kohtunikke, seejärel said vastasvõistkonna mustanahalised mängijad (ja siis imestatakse, kui Eesti rassismitabelis laineid lööb) ning lõpuks võeti omad mehed ette. Toredad fännid küll.. Või järsku on üks meist lihtsalt suur pasamagneet?
Telekast lõppes just film Mark David Chapmanist, kes kunagi John Lennoni maha lõi ja seega ise kuulsaks sai. Mõtlesin, et peaks sellel aastal ka Pöffi külastama. Lõin www.poff.ee lahti ja algas iga-aastane stsenaarium: “Millised filmid kavasse võtta?” Vanasti oli mul suhteliselt lihtne, kuid üsnagi rumal strateegia, valisin filme pealkirjade järgi. Vahel lugesin ka sisukokkuvõtteid. Kuidas teadjad inimesed filme valivad? Tunnevad nad mõnda režissööri või hindavad nad stsenariste? Järsku loeb üldse erinevatelt festivalidelt saadud auhindade arv? Kuna ma selles vallas lootusetu võhik olen jään oma lihtsale, kuid rumalale strateegiale kindlaks. Sisukokkuvõtted ja pealkirjad.
Tänane plaan: ISTUN TEGEVUSETULT TOANURGAS.
… erinevaid artikleid ja raamatuid lugedes hakkas vaevama küsimus, mis on kõigi vaimuhaiguste isa? Milline vaimuhaigus on evolutsioonis teistest varem esinev? Kas psüühilised häired on inimese sotsialiseerumise tulemus või geneetiliselt inimkonnaga kaasaskäiv nähtus? Kas selliseid küsimusi on üldse mõtet küsida?
käisin täna ühes vene koolis. vohas uskumatu umbkeelsus. seni kuni eesti keeles üritasin asju ajada kehitasid kõik õlgu, puise vene keele peale sain isegi paar naeratust kätte. lõpuks öeldi ikka, et mina olen loll. normaalne.
Sõin täna õhtuks ahjukartulit ja küüslaugu-peedi salatit. Kaks tõmmu hiidu jõin ka ära. Pärast haisesin nii, et Armastus tahtis mind rõdule elama kupatada. Kalev Spordi pealt vaatasin Tartu Fausto ja Paneveelsiise mängu. Igav oli ja kõik eestlased said vigastada.Homme plaanin hommikul vara kogu kupatusega peda raamatukogusse kolida, et seal oma magistritöösse pööre tuua. Kodus ei tule päris hästi välja. Päeval lugesin EPL-ist kodus töötamisest ja enesedistsipliinist. Pole minu rida. Mulle on vaja motiveerivat töökeskkonda ja ilusaid inimesi, siis hakkab mõte tööle.
Praegu ei suuda otsustada, kas vaadata OPi, USA kuberneri Arnold Schwarzeneggeri uskumatuid seiklusi kloonidemaailmas või Steven Seagali massimõrva.
Söönuks ma õhtuks linnukeeli ja hanemaksa ja joonuks peale kuiva veini, mis mulle tundub lihtsalt kui üks tüütu hapu lurr, vaadanuks ma praegu tõenäoliselt OPi. Mina valisin aga rõvedama tee - Tõmmu Hiid ja küüslaugu-peedi salat ei jäta just väga suuri valikuvariante pihku. Hoime siis kõik pöialt, et ma täna koridoris magama ei pea.
Apple Mac kasutajad ei ole enam immuunsed troojalaste rünnakute eest. Texase Mac’ide turvalisusega tegelev firma on teatanud esimese tõsise pahavara leiust Apple-Mac platformile. Kõige hullem on see, et Mac’ide tavakasutajad ei saa midagi teha, isegi troojalase tuvastamine on hetkel iseendal võimatu.
Toojalane ründab DNS-serverit ja pistab sinna sisse salatee, mis viib kas pahavara hallatavale veebisaidile või mõnele pornosaidile. Kasutajaliides aga ei võimalda juurdepääsu DNS-võrgule ega näita, mida ja kus on seal muudetud.
Üle maailma spetsialistid soovitavad Mac’ide kasutajatel võtta ühendust oma IT-spetsialistidega, et kaitsta arvuteid. Iseenesest saab op.süsteemi käsitsi konfigureerides muuta ründekindlaks aga seda on vaja täpselt teada ja osata.
Õnneks troojalane ise ei paljune ehk ta ei ole viirus vaid pahavara, mis võib arvutisse sattuda valele lehele sisenedes. Seda, millistelt lehekülgedelt seda nimetut troojalast on saadud, ei ole avalikustatud. Teoreetiliselt seda veel isegi ei teata.
(delfi)
kuradi peenis ma ütlen. miks osadel inimestel on kogu aeg vaja mingit jama välja mõelda?
