tundub, et kirvest jalas ja traktori katkisest käigukastist veel ei piisa. täna selgus, et laupäeva hommikul kell 10.00 lõpetas mu MacBooki kõvaketas omavoliliselt töölepingu ja nüüd on kolm aastat interaktiivset mälutegevust kaduva teed jalutanud. poolelioleva magistritöö leiab ehk internetisügavustest veel üleski, aga kõik dubleerimata pildid panevad kõige rohkem ahastama.
muud vist üle ei jäägi kui kõik kulunud mälestused sinna paika jätta ja edaspidi infosäilitamise suhtes veits paranoilisem olla, et elu ei kulgeks rütmis “enne ja pärast kõvaketta pangejooksmist”!
teist päeva järjest surevad mul kannad ja küünarnukid. huvitav, mida see peaks tähendama? järsku saan rikkaks või on vana kuri ise kaks vaksa mu hingest endale võtnud?
29.veebruar orienteeruvalt kell 20.00 saab punase tänava urkas vaadata Gruusia/Armeenia 2007 reisufilmi. olge kohal.
Käisin Sondas puid tegemas. Täpsemalt Nüri külas, Ojakalda talu metsadest. Kuna küttepuu hinnad on meeletu hooga lakke hüpanud mõtlesin, et sellel aastal peab oma metsast tuulemurru ja muu pahna kütteks lõikama. Mulle meeldib metsas mütata. Rahulik ja vaikne. Siis juhtus mul aga õnnetus, kirves libises käest ja maandus paremal jalal. Hea, et oli paks kummik jalas, muidu oleks ehk tagajärg hullemgi olnud. Aga sellega ei olnud mu ebaõnn veel otsas. Põka, millele ma suure häda ja vaevaga elu sisse puhusin vedas mind küll metsa, aga tagasi koju keeldus sõitmast. Koormat maha ei viitsinud hakata laadima. Natuke aega keerasin mutreid, aga targemaks ei saanud. Seisime seal vanaemaga kahekesi ja vahtisime taevasse. Õnnejumalanna polnud meile siiskii veel selga keeranud. Mööda juhtusid sõitma elukutselised metsamehed, kes olid nõus mu slepis koju vedama. Nii ma siis kimasin. Kabiini põkal pole, samuti porilaudu. Tavaliselt liigub masin umbes 10-15 km/h. Metsamehed andsid agu ja kogu veider karavan võis liikuda umbes 30-35 km/h. Tulem oli see, et koju jõudes olid ainult silmavalged need, mis mu üleni poriga kaetud kehal valgussähvatusi universumi poole saatsid.
Nüüdseks olen Tallinnas tagasi. Joon rummi ja vaatan jalgpalli. Täna kell 22.05 näitab ETV “Faktootumit”. Bukowski oli sümpaatne vanamees ja mulle ta kirjatükid meeldivad. Kui silmad lahti seisavad vaatan ka filmi.
Käisin eile Haapsalu Spaas asutuse talvepäevadel. Kümblesin erinevates saunades, millest ma suurt lugu ei osanud pidada. Tavaline korralik leilikas meeldis kõige rohkem. Hommikul masseeris üks ehitaja kätega naisterahvas mu pohmelli käes vaevlevat süldimassi. Bussiga Haapsalu poole sõites lugesin linnalehest ühest Eesti naiste seas tehtud sekselu küsitlusest, mis väitis, et viiendik eestlannasid on elus vähemalt korra üle aisa löönud. Mina ei tea, kes seal öösel keda taga ajas, sest ma üritasin öö otsa oma voodist mitte maha veereda, aga hommikul oli koridor seksi ja siidri haisu täis. Põlegu nad põrgus!
O: “Ma olen tõeline mees, ma ei karda naiste ees alasti olla!”
A: “Mina küll kardan.”
O: “Mida sa kardad? Kunagi kasvad suureks, hakkad armastusega tegelema, siis pead nagunii alasti olema.”
A: “Mul on nagunii pampers.”
Ma olen elus käinud paljudel matustel. Võib-olla isegi liiga paljudel oma noore ea kohta. Kõige valusamad on need, kus vanemad on sunnitud oma lapsi matma. Vanade inimeste surmaga on kergem leppida, aga kurvaks teeb ikkagi.
Noh aasta siis oli kakstuhat viis ja räuskavad eestlased Moskvas erilist natsionalismi-ja fašismireaktsiooni ei tekitanud. Nüüd ma enam eriti kindel ei ole. Tundub nagu kolmekümnendate aastate Chicago on Moskvasse ülekolinud ja püssikangelased ja muud vägivalda harrastavad härrasmehed elavad oma elusid nii nagu neile just antud hetkel kõige paremini meeldib.
Peaks vist vähem vandenõuteoreetilisi raamatuid lugema. Muidu on tont õige suur.
võtsime Markkoga Gruusia/Armeenia reisivideo meisterdamise tõsisemalt käsile. tal oli küll enamus asju juba tehtud, aga kokkuklopsimine ja timmimine on üks igavesti tülikas ja aeganõudev tegevus.
… Kollane mürisev neljarattaline vedas meid mägesid mööda Garni templi juurde. Templi ehitas esimesel sajandil peale Kristust Armeenia kuningas Tiridates. Ehituse finantsisaks oli Rooma imperaator Nero isiklikult. Tuhande kuuesaja seitsmekümne üheksanda aasta maavärin muutis tulejumala kummardamise koha märkamatuks kivihunnikuks. Sajandeid hiljem olid sotsialismiaja usinad töökäed need, mis piirkonna silmapaistva turismiobjekti taas üles aitasid ehitada. Kokkuvõtlikult oli tegemist üsna tavalise kivikarbiga, mille muutis külastamisväärseks koht, kus ta asus. Mäeseljale maha istudes võis ilma suurema vaevata ette kujutada, kuidas helkivasse vasksesse rüüsse riietatud Rooma impeeriumi truud alamad üle kiilate küngaste karvaseid mägede lapsi anastama sammusid.
