elulabor

Pärast mitmepäevast rassimist roidununa saunalaval istudes ning kõhtu mööda alla nirisevat tolmust sitast higiniret jälgides tekib tunne, et elu ei käigi sust ringiga mööda.

võitlesin nädalavahetusel külma ignoreeriva mühiseva muruga. trimmer on sama hästi kui käe külge kasvanud. suures hoos niitsin ema talinelgi peenra ka tühjaks. tee veel head, ikka saad pragada. mina neil kanapersedel eriti vahet ei tee. õis on küljes - lill - kui ei, malts.

vanaema hübrridpaju kasvatamise projekti kohta valla territooriumil : “kurat, kõik head põllumaad on neid vitsu täis istutatud, mis sellest elust nii edasi saab, ei tea!?”

arvan, et kaugel pole aeg, kus arvutiga vabalt suguühtesse võib astuda.

mul on hea meel, et ManU võitis UEFA Champions League’i. vana mehe higi ja pisarad kaalusid noore jõmmi nafta-ja veremiljonid üle. finaale tasub juba vaadata seetõttu, et seal on nii palju emotsiooni. vaadake, kuidas Bayerni treener kivinägu, Ottmar Hitzfeld, umbes nädal tagasi pisaraid valas, kui terve kodustaadion talle lahkumislilli üle andes aplodeeris. see, et ManU portugallased juuksegeeli liitrite kaupa kaela kallavad ja väljakul Oidipust etendavad, mind eriti ei huvita. peaasi, et kolle löövad.

eile käisime Juliaga äärmiselt nooblis restos söömas - õnneks mitte oma raha eest, vaid korvpalliväljakutel valatud higi eest saadud preemiaga. Julia läks kindla peale välja võttes kanawoki, ma mõtsin, et kurat ise ma nagunii sellisesse kohta kunagi ei satu nii, et miks mitte peenutseda. tellisin mingi mozzarella juustuga üleküpsetatud sealiha fafa ananassikuubikutega. hea, et shampuse jaoks ka raha jäi - vines peaga tuleb ropendamine paremini välja ja nõud jäävad lõhkumata. toodi siis söök. kaks koltund sealihakuubikut toorete ananassi-ja paprikatükkide peal. lõin hambad sisse, jumala kuiv. tuli suur tahtmine ketšupit küsima minna, aga ei hakand end selle kahe mikrokuubiku pärast liigutama. lõppes kõik sellega, et sõin veel pool Julia taldrikut ka tühjaks. ei mina saa sellest kokakunstist aru, sealiha käib kartuli ja kastmega, mitte mingi udupeene mozzarella juustuga. aga žest oli pidulik ja ilm ilus. ega džunglist pärit seelikuga tsirkuseelevanti vanast peast enam tantsima õpeta!

kehva vihasuunamisoskusega inimesed ei tohiks võistluslikku spordiala teha, eriti veel sellist, kus su käitumise üle otsustab keegi kolmas, mitte su enda kriitikameel. mul üks sõber mängib ka neljandas liigas jalgpalli, aga ta on emotsionaalselt märksa intelligentsem inimene, kui antud indiviid siin. ei tahaks küll kedagi hukka mõista, aga sport on ikkagi sport, mitte elu.

red hot chilli peppers olevat ka laiali läinud.
jama.

Kallis Tiina! 

Loodan, et tegeled praegu mõne empaatiavõimet, kannatust või taluvuspiire proovilepaneva eksperimendiga. Vastasel juhul oled sa enda absoluutse diskrediteerimise teel juba nullile väga lähedal. 

Magistrant Mikk Kasesalk 

PS. Kirjutanud ka raamatu Idiootide Idüll (kõik sõnad algavad i tähega!) 

ma ei sitsi nii palju kui vaja.
ma leian alati kõige mittekäidavama raja.
aga sohu upuvad inimesed,
kes ei tea kuhu minna on vaja!

hakkas igav, läksin end kesklinna tuulutama. seal liigub vähe suurem läbilõige rahvastikust, mitte ainult üksikemad ja bomšid. tallasin mõnda aega viru keskuses, lõpuks jõudsin teadmisele, et midagi pole vaja. aga märkamatult suutsin pool tundi erinevaid vaateaknaid jälgida.  bussis võtsin mõnusalt aknaäärse koha sisse ning asusin ekspressi lugema. “ma-ei-tea-mis” peatuses läks tegutsemiseks. üks härra üritas mulle sülle istuda samal ajal, kui keegi proua mu külgi rammis. vaatasin härrale “türa-ma-närin-sul-kõri-läbi-ja-vägistan-toolijalaga-ära” näoga otsa ning andsin prouale küünarnukki, nagu kossutreener aastaid tagasi õpetas. rünnak taandus ning sain rahus ekspressi edasi lugeda.