elulabor

Lennuõnnetus Kõrgõstanis.
Kui me umbes kuu aega tagasi Tashkendist-Urgentchi lendasime, siis olin kindel, et kohalikele poistele ei olnud veel lennuki stardi ja maandumise ajal tehtud telefonikõnede tõsidus kohale jõudnud. Üldse mulle tundub, et lennusõiduga kaasnev vastutus ja punktuaalsus käib sealkandis tihti üle jõu.

qahCFYuilw

Jammin, ostan endale erksavärvilise bareti ja lähen kloostrivaremetesse õõtsuma.  Vaatan, kuidas rastapatsides ilusamate barettidega noored erinevat sorti tubakat endale sigaretiks keeravad ja olen kade. Pärast lähen koju ja tõmban endale limewire’ist paar eredama refrääniga lugu ja paigutan nad iPodi Taneli ja Marileenu vahele. Oujee. Tallinn. Estonia.

Elu näitas veelkord, et ma pole eriline massiõõtsuja. Aga teisel pool müüri oli täitsa äge. Huvitav, kas Püha Brigita ja Bob Marley tõmbasid lae all võlvinukil koos kanepit ka või saavutasid vähemalt sprituaalse silla?

Riputasin Usbekistani reisi pildid ka üles.

Õhtul põrutame patsaan Markkoga Pärnusse ja homme saab pika laua taha. Ma pole kunagi pulmas käinud. Loodan, et on tore.

Hakkan vaikselt reisimuljeid üles riputama. Üldjuhul tähendab see seda, et umbes kuue kuu pärast kaob serverimees kuhugi Aafrikasse ära ning kõik memuaarid lähevad kaotsi. Loodame, et seekord läeb paremini.

Algas siis kõik nii…

Kui ma viimati AirBalticu öölennu lõppedes Milanis oma jalgu ei tundnud lubasin, et enam kunagi oma jalga selle kitsa risu peale ei tõsta. Elu läks teisiti. Saatus tõi mind sama firma öölennule Tashkenti. Lennu aeg neli tundi ja kakskümmend minutit. Lendasin ja nutsin kõhus veerand kasti Stassiku reispassiks toodud Red Bulli energiajooki.
Tashkendis maandusime 6.40 kohaliku aja järgi. Selleks hetkeks olin üleval olnud juba liiga palju. Alguses ma ei mõistnud, kuhu kõik spurtisid, aga pärast tunniajast tiheliolekut passikontrolli järjekorras hakkasin mõikama. Passibossid olid ülbed ja aeglased nagu getokuked pärast esimeste kannuste teenimist. Neurootilisemad naised hakkasid vaikselt endas välja minema ning järjekorrast oli ammu juba moodustunud ühtlaselt tungiv mass. Passikontrolörid käisid aga rahus korda-mööda suitsupausidel ja neil polnud vähematki muret sellega, et inimesed umbses suitsuses ruumis üksteise ajudel ja varvastel tampisid.
Passikontrollis jamasid ei tulnud, asjade deklareerimisel ka mitte. Kui tüütu passimine välja arvata, siis tundus, et korrumpeerunud ja rahaahne bürokraatiamasin astus meist umbes meetri võrra vasakult mööda. Edasi sammusime rõõmsalt teadmatusse.
Riia lennujaamas tehtud plaani kohaselt tahtsime Tashkendist kohe jalga lasta ja võimalikult vähese närvikuluga Khivasse välja jõuda (u. 1000 km Tashkendist läände). Generaalplaan nägi ette, et riigis veedetud aja jooksul on vaja läbi käia neli sihtpunkti : Khiva, Bukhara, Samarkand ja Tashkent. Infoallikad teadsid rääkida, et mujal on lohaka sotsialismikäe poolt tekitatud absoluutne kaos ning oma aega seal raisata ei maksa.
Tampisime siseriiklike lendude sektsiooni. Kell oli selleks ajaks juba umbes 8.00 ning ilmaennustuses lubatud palav ja väsind vaimu eriti rõhuv lämmi aasia kliima hakkas endast vaikselt märku andma. Internatsionaalsest sektsioonist väljudes ründas meid kohe taksistide parv, kelle silmist võis välja lugeda üht: “Tule valge liikuv rahakott, sõida mu taksoga, tee mind rikkaks ja las ma keeran sulle emotsionaalselt taha!” Meil olid aga muud plaanid ja me ei lasknud ennast taksistidest segada. Tuli ainult meelde eelmise aasta reis, kus korraks lõi õiglustunne rinnu slõkkele ning oli tahtmine kõik selle raha-ahne ja idiootse töö kohta välja öelda…
Igaljuhul murdsime end siseriiklike lendude saali ning hakkasime asja uurima [siseriiklike lendude saal asub suure torni juures, internatsionaalsete lendude saalist väljudes peab keerama paremale, küsige mentide käest, nemad on sõbralikud]. Lonely Planeti poolt pakutud hommikuse lennuki peale poleks me ka oma kõige märjemates unenägudes jõudnud (tsit.Junolainen, 2008). Kõik liikus lihtsalt nii kuradi aeglaselt. Siseriiklike lendude saalis oli 4 kassat, infoluuk ning vahetuse ülema luuk. Kokku kuus kuradi luuki, millest kahes istusid elus ilmselgelt korduvalt pöördelt kannaga näkku saanud naisterahvad.. Kõik juhatasid kõrval asuva luugi juurde. Lõpuks saime teada, et õhtul läheb lennuk Khivasse, maksab umbes 100 000 sumi (80-90 doltsi) ja maksta saab ainult kohalikus rahas. Valuutavahetuse luuk oli ka samas reas, aga see avati alles 9.15 (oodata jäi 45 minti). Istusime ja ootasime siis, ma higistasin Red Bulli kogu aeg sisse, aga tundus, et see poolik kast ei tahagi ära lõppeda. Kui kell 9.15 sai, polnud kedagi veel kuskil näha. Selgus, et see on üks kõige viimaseid valuutavahetuspunkte lennujaamas ja siia jõuavad tädid umbes 40 minuti pärast. Vinnasime kotid selga ja läksime mõnda rohkem elu keskmes asuvat punkrit otsima.
KOLM TUNDI peale Usbekistanis maandumist oli meie valduses umbes viis 5 cm paksust 1000 kupüüriliste rahatähtedega paberipatakat. Kimasime jälle siseriiklike lendude sektsiooni. Valisime kõige ilusama tädiga kassa ja hakkasime teda oma murega ahistama. TULI VÄLJA, et õhtusele lennukile on veel ainult 3 kohta. Uue variandina pakuti järgmise päeva hommikul kella 9.00st lendu. Alternatiiviks oli kaks korda nädalas (meile veel mitte teadaoleval päeval) liikuv rong, mis sõitis 22 tundi. Võtsime nõuks need saatana lennupiletid enne ära osta, kui mingi müstiline jõud kogu süsteemi veel aeglasemalt tööle paneb. Lennupilet maksis 89500 SUMi (1 dollar = 1360 SUMi). Nelja pileti vormistamine “süsteemis” kestis umbes pool tundi ning ainukeseks leevenduseks oli avara dekoltee vahelt paistev prink rinnapartii. Ilusad inimesed teevad ootamise talutavamaks.
Piletid käes asusime bussipeatust otsima. Otsustasme end taksistidest ikka mitte segada lasta ja valisime kordades odavama ühistranspordi. Taksojuhid tahavad alguses 10 doltsi, tingides saab 4-5ga. Buss maksab 300 SUMi ehk umbes 0.1 dollarit.
Pressisime end nr.77 bussi peale. Lonely Planeti ja meie lootuse järgi pidanuks buss meid Chorsu Bazaari lähistele viima. Bussis pileteid müüv reisisaatja pidi ka õige koha osutamisel abi andma. Loomulikult juhtus “jälle” väike arusaamatus ning leidsime end oma ainukeselt linnakaardilt väljas olevat. Õnneks oli piletimees abivalmis ja juhatas meid marsa peale, mis õigesse kohta viis. Kokkuvõttes läks seiklus marsa ja bussiga maksma 600 SUMi per nupp.
Hetkeks kui marsast välja saime oli kuumus ja väsimus näolt viimasegi entusiasmisädeme viinud. Läksime esimesse restosse keha kinnitama. Vahepeal saime veel teada, et oleme päris sinna jõudnud, kuhu oligi plaanis jõuda. Lõunaks võtsime lambašašlõkki ja õlut…

Jõudsin eile kodumaa pinnale. Jõin vannis rummi ja sõin head Julia tehtud pada. Reisist olen päris väsinud.  Kogun end veits ja varsti saate reisimuljeid ka lugeda.

Suurest uudishimust otsisin Tashkendis internetipunkti ules ja tahtsin teada, mis seal maailmas siis ikka toimub. Laupaeva hommikune Tashkent on sama valja surnud kui laupaevahommikune Sonda. Kolm inimest ja hunnik miilitsaid on siiani vastu tulnud. Poobel vaisab kuskil aarelinnades turge arvatavasti.

Uudishimu tekkis ikka selle Gruusia-Venemaa jandi ule. Tashkendi uhe autentsema lukssviidi telekas, mis juhtumisi jargmised 3 ood mu koduks on, naitab ainult vene telekanaleid. NTV on naiteks hommikul kella kuuest saati juba mingeid sojasaateid naidanud. Sodurid raagivad oma heast elust, kaib saade Smotr, kus tehakse lahemalt tutvust vene sojatehnikaga - propagandamasin tootab igaljuhul taisvoimsusel. Ega ma ei tea, kodus ma ju seda telekanalit ei jalgi, ehk on see neil tavaparane laupaevane saatekava. Aime kell 3 oosel saadetud sonum, et hakkasidki paugutama, osutus ikkagi oigeks.

Usbekistani vist see konflikt ei mojuta - loodetavasti. Usbekid ei saa kellegagi oieti labi. Usa kupatasid minema koos oma NGOdega ja ega pohjapoolegi vaga soojasid ohusuudlusi ei saadeta.

Lahen vaatan veel mone marmormonstrumi ule ja siis ronin oma lukssviiti tagasi. Paeval kella 13st ohtul kella 18ni on suhteliselt voimatu ilma konditsioneerita ruumides viibida.

Side lopp

PS. tapitahed moelge ise juurde.