Esiteks: Vaikimisi arvavad vist kõik, et iga tegevuse taga peaks olema mingisugunegi eesmärk. Küsimusele MIKS? on minu jaoks täiesti ammendav vastus - “Ei tea, midagi targemat polnud teha.” See ei vii kuhugi, protestantliku tööeetikaga käib ka täiesti risti vastu, aga ma usun, et tegelikult on see osa inimloomusest.
Teiseks: Luban, et kui mu nägu on kunagi kortsus nagu 60 aastase ekskulturisti perse, siis ma ei suvatse oma huuli ja silmi värvima hakata. See näeb ikka tõsiselt võigas välja.
maailmas on olemas üks väike hüperaktiivne tähelepanuvaeguses vaevlev löökpillimängija, kes mulle kohe kuidagi hinge ei mahu.
Once there was a woman named Candy who was in love with the man named Greg. They lived on opposite sides of a river which was teeming with man-eating crocodiles. Candy wanted to cross the river to be with Greg. Unfortunately the bridge had been washed out in a recen flash-flood.
Candy approached Sinbad a boat captain, to ask if he would transport her across the river. He said he would be glad to if she would go to bed with him before the trip. She immediately refused and turned to her friend Ivan for assistance in the matter. He listened to her story then said that he did not want to be involved in the situation. Candy then felt that the only alternative was to accept Sinbad’s terms.
After she had been to bed with him, Sinbad delivered Candy across the river. However, when she told Greg about her amorous adventure in order to cross the river, he rejected her with disgust. Heartsore, Candy turned tu Slug with her tale of woe. Slug, feeling compassion for her, sought out Greg and beat him brutally. Candy was overjoyed at the sight of Greg getting his due, and as the sun sets we hear her laughing at him.
Milline neist teie arvates esimesena põrguväravatest sisse peaks pääsema?
Huvitav, kas põhjamaade traagika võib sita ilma kaela ajada? Või depressiivse rokk-muusika? Või ette-taha planeeritud elude? Mina ei tea. Nemad ka ei tea. Ma arvan, et praegu ei tea vist keegi.
Tänaseni arvasin, et 45 aastastel ontlikel naisterahvastel ei esine tuumapohmelle. Eksisin.Ma sain tast isegi natuke aru. Need tumepunased ülepakutud huuled ja parfüümi alt salaja salvav jääknähtude aroom. Neli tundi. Grupitööd. Paariarutelud. Nummi. Aga ma ei lasknud midagi välja paista, sest tean, et olen inimkonda sama needusega vaevanud.
A friend in need’s a friend indeed,
A friend with weed is better;
A friend with breasts and all the rest,
A friend who’s dressed in leather
Kellelgi ühte ülekaalulist lühikest keskmängijat ei ole korvpallimeeskonda vaja?
Võin jalgpallis kesktormaja ja väravavaht ka olla, kui vaja siis samaaegselt.
Pesapalli pole kunagi mänginud, aga eks me kõik ole ju lapsena kaigastega kasse taga ajanud.
Võrkpallis võiksin olla libero, sest ülejäänud rollid nõuavad liiga suurt maast õhku hüpete arvu.
Talun hästi füüsilisi kokkupõrkeid ja valu.
Softball ja muu kamarajura ei paku pinget.
Pakkumistele alati avatud.
PS. Kabariidid:
pikkus: 1.95
kaal: 110 (+/-2 olenevalt kellaajast)
mu toas on neli itimeest, kes ei suuda kokkeleppele jõuda, kuidas pidi ja millise tehnikaga netikaablit seinakarpi kinnitada. müra ja melu on meeletu. oh oleks vaid iga päev nii huvitav.
hetk tagasi avastasin, et ainuke loeng, mida ma sellel poolaastal ülikoolis kuulata soovin algas eile ja mul läks see meelest ära. pagan.
Kirjutasin ühe telefoni numbri valesti üles või siis öeldigi see mulle valesti mingi kummalise sotsiaalse-võrgustiku uurimuse tarbeks. Igaljuhul kaks korda sattusin vale tädi otsa, kes lõpuks mu häält kuuldes ütles, et no usalda nüüd ennast ükskord, sa ei valinud vist valesti, sul võib-olla ongi vale number. Orkut ei aidanud, registreerisin end ka facebooki, aga seal ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru.
Jääb siis seekord tagasi helistamata.
Kuidas kontrollida, kas oled internetis avalikult saadaval? Helista telefoniputkast kuhugi, tekita probleem ja palu endale teatud telefoninumbrile tagasi helistada. Valeta numbri osas ja vaata, kas sind saadakse kätte või mitte.
Uksede ja akende taga hiilib kriis nagu hääleta lastud peer, mille omanikku keegi ei suuda tuvastada. Mauruse juustušnitsliroast on kadunud virsiku ja ananassi tükid, mille asemel figureerivad õnnetud apelsiniviilud, mis meeli üldse mitte nii palju ei eruta. Ajal, kui Eesti ja pea et kogu maailm ägab raharaskustes, vahetab Tallinn bussipaviljone. Täiesti töökorras putkad vahetatakse hapramate saatusekaaslaste vastu. Neid on lihtsam lammutada ja klaasdetailide vahetamine toob sõbra firmale kindlasti rohkem sisse ka. Geniaalne plaan.
Enne loojub päike solgipange, kui boss aru pähe võtab.
