elulabor

Toksisin suvise Usbekistanis käigu muljed arvutisse. 

Jutt tuli pikk ja segane, aga kuumarabanduse äärel ongi keeruline midagi asjalikku üles märkida.

Kannatust ja kaalikaid.

Ma võin endale mõtteliselt mingeid graafikuid koostada, kuidas ja millal midagi teha.
Ma võin selle kõik paberile ka kirjutada, kuidas ja millal midagi teha.
Kui ma selle kurat kuhugi linti loeksin ja laseksin endale päev otsa makist sisendavat juttu plaanidest ja järkjärgulisest asjatoimetamisest, siis ikkagi raisk see vist ei mõjuks. Sest kuskil kuklas istub mingi pohhuismikübe, mis lihtsalt ei lase korralikuks hakata. Lihtsalt ei lase. Ja ma tean, et ma olen kõige produktiivsem siis, kui kolme minuti pärast on tähtaeg, aga magistritööd ju ühe ööga ei kirjuta. Ja ma tean, et juba selline teadmine üksi mind kuhugi ei vii. Ei aita siin zen ega genbudism. Mind hakkab üha rohkem huvitama, miks see nii on ja kas on olemas mõni mõistlikum meetod, mis asjasse loovamalt suhtuda laseb.

Sometimes, students who study in order to search for meaning of life may become so fond of studying that they are not motivated to graduate (Lonka et al., 2000).  

Hakkasin ükspäev mõtlema, et miks ma üldse peale keskkooli ülikooli sattusin. Selgus, et mitte midagi teadlikku selles tegevuses küll ei olnud. Kõik lihtsalt juhtus.
Ja siin ma nüüd olen, kuus aastat hiljem, likvideerimas tagajärgi.
Arvan, et tisleri või elektrikuna oleksin peaaegu sama õnnelik.

Kui sul on oma aed ja sul juhtub õlut üle olema, mine tigusid püüdma.
Tigude aktsiad tõusid tuntavalt, kui selgus, et ka neile õlu meeldib.

Juhtub sul aga kodus mõni kaunistamata puu olema. Palun väga - geniaalne pakkumine.

Juhtub sul aga igav olema ja tuleb tahtmine enda karvaseid jalgu meigipliiatsiga timmida. Seda lihtsalt ei saa ostmata jätta!

Või juhtub, et peaksid soovima lauanurkasid kaitsta - voilaa. Lauanurgakaitsmed on teie teenistuses.

Käesoleval pildil näete lahendust põikpäise vahedesse roniva mustuse peletamiseks. Ülikasulik pliidiliist, kõigest 99.00 krooni eest.

veedan umbes 21 tundi 24-st voodis. arst käskis küll kõik 24 paigal passida, aga nii võib hulluks minna. vahepeal põrkan kööki ja päeval korraks ka teleka ette. ometi oli üks päev nii kuradi kiire, et polnud aega kuselegi minna.magistritöö piloodiga saan tänase päevaga ehk ühele poole. premeerin ennast klaasi piima ja pitsi viinaga.
haav.jpg

Del Piero lõi praegu umbes 30 meetri pealt Casillase  selja taha sellise kolli, et mu usk ilusasse jalgpalli hakkas vist jälle taastuma. Väravavahil  jäi üle ainult käed puusas huuli rullida.

Tänane orkuti õnnelause: Sul õnnestub kõik. Täitsa võimalik. WC-s õnnestub juba ilma suuremate valudeta käia. Hambad saan ka pestud, jalg ei valuta ja kipsi nagu ei panekski nagu enam tähele. Võib-olla õnnestub ka mõni  teadusartikel magistritöö tarbeks läbi lugeda. 

Kurat orkut on miraakel.

Pärast lõputut ootamist lõigati jalg lahti ja loodetavasti lapiti kõik vahepeal rebenenu kokku tagasi.
7 tundi osakonna diivanil
4 tundi voodis
3 tundi pilkast pimedust ja müstilisi unenägusid - narkoosi ajal nägin unes, et mängin korvpalli, panin isegi paar korda pealt.
6-7 nädalat kipsi ja liikumatust.

Olin viimane, kes palatisse sisenes ja esimene, kes sealt jalga lasi. Võrreldes kaaslastega läks mul veel üsna hästi.
Õdedes tekitasin ka paanikat. Kui tuli opile viimise aktsioon, siis üks tädi karjus üle kogu õhtuvaikusesse vajuva ortopeediaosakonna: “Kuhu te selle tüdruku viite, meil oli üks katkise kõõlusega poiss veel lõikamata!”

Nüüdsest avan Punasel tänaval “Õpistrateegiate ja muu kama” uurimise labori ja, et elu kergemaks läheks oleks üks 10-15 kilo ka kaotada.

Tulge külla.

Kas keegi teist on kuulnud, kuidas ta kannakõõlus plõksuga rebeneb? Ma olen nüüd kogemuse võrra rikkam. Korvpall, tuleb välja, ei ole kõige tervislikum spordiala.

Head inimesed transportisid mu Mustamäe kiirabisse. Hüplesin seal kõigepealt kahe luugi vahet (nendest vastuvõtuluukidest on mul Usbekistanist saati allergia). Lõpuks sain paberi ja ratastooli ning Priit kärutas mu traumapunktini. Kõigepealt kamandas Priit ootesaali kanali ETV peale, kust jooksis jalgpall. Traumapunkti ukse taga näidati ka jalkat. Mängitud oli 55 minutit, seis 0:0.
Arst kutsus mind tuppa. Katsus mõnda aega jalga ja diagnoosis, et tõenäoliselt on kannakõõlus katki. Vaja teha ultraheli. Ronisin oma kreslasse tagasi ja veeresin ultraheliruumi. Resident ja arst silitasid mõnda aega mu karvaseid kandu ning diagnoos jäi samaks. “Päris katki ei ole, vedas, aga kuskilt on puru küll. Vaja õmmelda. Mine traumatoloogi juurde tagasi.”
Veeresin oma ratastooliga tuttavast uksest sisse. Kedagi ei olnud toas. Ei paistnud kõrvaltoas ka olevat. Läksin ukse taha jalkat vaatama. Jalg valutas, Raio Piiroja lõi järjest peaga palle minema ja kisendas kaaslaste peale. Ootasin oma 30 minti. Ratastoolist kamandati mind välja, öeldi et kuskil pidavat vaja minema. Hakkasin vaikselt närvi minema, sest keegi kuskil midagi ei liigutanud ja mulle ei öeldud ka, mis edasi võiks saada. Jalka sai otsa, algas riigikogu infotund. Silmasin kui üks vanem meesterahvas minu ratastooliga ühest uksest sisse veeretati. Mõtlesin, et kärsitud inimesed küll kiirabisse ei sobi, miskipärast tuli Mart meelde. See oleks vist tema õudusunenägu. Siin on oma elurütm. Lõpuks kutsus arst mu tuppa tagasi. Priidule ütles, et tema võib nüüd koju minna, sest ei ole selge, kas opereeritakse täna, kolme tunni pärast või homme. Mind toimetati ühte kardinatega eraldatud vooditega ruumi tühja voodi peale. Saal oli inimesi päris täis. Selgus, et üks USA tänavakorvpallistaar oli ka mingi murega seal samas saalis. Õed eriti poliitiliselt korrektsed ei olnud. Kutil oli kusehäda ja keegi ei saanud tast aru. Kõrvalkardina taga oli üks mees aitas välja. “On tualet hotšet!” Oh sa õnnistav, must mees saigi kusele.
Palusin õelt klaasi vett ja valuvaigisteid. Keelduti, sest polnud selge, millal lõikama hakatakse. Vedelesin janusena edasi.
Mustale mehele tulid mingid jou-jou mehed järele ja viisid ta minema.
Lõpuks tuli dr. ja palus mul varvastele tõusta. Proovisin, ei tulnud välja. Siis ütles, et võin ööseks koju minna, pean aga hommikul kell 9.00 tagasi olema, siis pannakse haiglasse paariks kolmeks päevaks ja siis selgub, millal op tuleb. Ajasin end riidesse ja kauplesin vana ratastooli tagasi. Enne kui mind välja kärutati nuiasin mõned valuvaigistid kaa. Kästi õhtul süüa, hommikul ei tohtivat.
Tellisin endale takso ja istusin kiirabi välisukse ees. Üks nooremapoolne kutt astus ka uksest välja. Mul oli veel hästi läinud, tema oli kiirabis alates kella 18.30st õhtul. Nüüd pidi kõik korras olema. Küsis mult närvide rahustuseks suitsu, tegin ise ka ühe.
Takso tuli.
Esimese asjana, kui taksosse astusin küsis taksojuht: “Said traumeeritud jah?” Noogutasin. “Punane 59, palun.”
T: “Mis juhtus?”
M: “Kannakõõlus läks katki.”
T: “Mängisid jalgpalli jah?”
M: “Ei, korvpalli.”
T: “Peaksid endale vist midagi muud sporti vaatama?
M: “Kepikõndi?”
T: “Palju sa kaalud?”
M: “Umbes 110 kilo”
T: “Ja mängid korvpalli? Ei ole tark tegu! Aga vaata mind, mina olen 1.70 pikk, ei kaalu ka midagi. Mina tegelesin judoga, aga ometigi sain vigastada. Käsi läks teistpidi. Mitmes traumapunktis käsin. Mul on küll laiad veenid, aga see vana naine suutis ikka mind veenist mööda süstida. Pärast oli käe peal muhk. Hiljem sain teada, et oleksin võinud isegi surra. Täitsa lõpp. 10 tundi magasin. Kuidas jalgpall lõppes?”
M: “0:0″
T: “Eestlased võiksid ükskord väravaid sisse hakata lööma.”
M: “Mhmh”.
T: “Sa oled praegu shokis, ma proovin aukudest mitte läbi sõita.”
M: “Tänan”
T: “Ma hakkan ka vist kunagi uuesti judoga tegelema. Ostan endale uue kimono ka.”
M: “Ma vist mõnda aega nüüd sporti ei tee.”
T: “Ega ma ka veel ei tea. Võib-olla lähen merele.”
M: “Oled meremees?”
T: “Jah, tegin selle viga kunagi.”
M: “Kes sa ametilt oled?”
T: “Tüürimees.”
M: “Huvitav.”
T: “Ei ole, laeva peal ei saa öelda, et sorri, mul on täna laupäev või pühapäev, kogu aeg peab valves olema. Ei saa pidu panna, juua. Ei jooma ma hakkan, muidu võib hulluks minna seal. Ma maal joon kogu aeg. Mitte iga päev aga kord nädalas, võib-olla vahel ka kaks. Sa õpid ka kuskil?”
M: “Jah, Tallinna Ülikoolis.”
T: “Kelleks?”
M: “Psühholoogiks”
T: “Oi siis ma sinuga rohkem ei saa rääkida, sa saad ju kõigest aru.”
M: ” Ei usu.”
T: “Oi sa oled shokis”
M: “Arvad?”
T: “Peaksid kodus paar pitsi võtma. Ma ei ta, kas võid, aga kui antibiootikum ei ole, siis ikka võib. Paar pitsi ei tee kunagi halba.”
M: “Eks ma vaatan”
T: “Kust ma siit keerama pidingi”
M: “Järgmisest foorist.”

Taksist Anatoli läks omateed. Jumal teab kuhu. Inimtühja õhtusesse linna või Kloogale, mis pidi eriti kummituslik välja nägema. Julia maksis takso kinni, ma loivasin üles ja homm hommikul haiglasse tagasi.

Oh elu.

Naised, hoidke oma mehi ja osake õigel ajal eemale hoida… 
dr. Noorman was in the air!

Orkuti sõprade hulgas on alanud beebibuum.