elulabor

Ma võin endale mõtteliselt mingeid graafikuid koostada, kuidas ja millal midagi teha.
Ma võin selle kõik paberile ka kirjutada, kuidas ja millal midagi teha.
Kui ma selle kurat kuhugi linti loeksin ja laseksin endale päev otsa makist sisendavat juttu plaanidest ja järkjärgulisest asjatoimetamisest, siis ikkagi raisk see vist ei mõjuks. Sest kuskil kuklas istub mingi pohhuismikübe, mis lihtsalt ei lase korralikuks hakata. Lihtsalt ei lase. Ja ma tean, et ma olen kõige produktiivsem siis, kui kolme minuti pärast on tähtaeg, aga magistritööd ju ühe ööga ei kirjuta. Ja ma tean, et juba selline teadmine üksi mind kuhugi ei vii. Ei aita siin zen ega genbudism. Mind hakkab üha rohkem huvitama, miks see nii on ja kas on olemas mõni mõistlikum meetod, mis asjasse loovamalt suhtuda laseb.