elulabor

April 14, 2008

Usbekistan - Söök, Jook

asub sahtlis usbekistan, uitamine — mikk @ 11:19 pm

SÖÖK 

Usbekistani rahvustoit on Osh (pilaff). Pilaffi valmistamiseks on olemas sama palju retsepte, kui palju on pilaffi valmistajaid. Ferghana pilaffi valmistatakse näiteks nii.

Kõigepealt on vaja leida 1 kg riisi, 500g lamba- või loomaliha, 1 kg porgandeid, 4 sibulat, 350g juurviljaõli, soola, köömneid ning tšillipipart maitsestamiseks. Seejärel tuleb kuumutada õli seni, kuni ta hakkab suitsema, lisa sibul ja prae kuldpruuniks. Nüüd lõika liha tükkiteks ja pruunista koos sibulaga. Paari minuti pärast lisa porgandid ja küpseta kuni needki kuldseks muutuvad. Lisa vett, soola ning vürtse ja hauta umbes 20-25 minutit. Seejärel lisa riis ja veel vett. Vesi peaks olema umbes 1 - 1,5 cm kõrgemal riisi pinnast. Vaarita ilma kaaneta kuni vesi aurustub, seejäral kaanesta anum ning lase küpseda madalal kuumusel 20-25 minutit. 

See retsept on vist mõeldud küll terve küla ja paarikümne juhukülalise äratoitmiseks, aga kuulu järgi sellega seal tegeletaksegi. Lõpuks selgub nagunii, et samamoodi nagu Gruusias - igal võimalusel kontsaga anaali, aga ma olen jälle kõigeks valmis.   

Legendi järgi avastas pilaffi imepärased toite-ja maitseomadused ei keegi muu kui Aleksander Suur oma vallutusretkel. Karja sõjameeste peale oli mägedes ronimise tulemusena järele jäänud kolm kotti riisi ja paar lammast. Aeti kõik ühte patta ja voilaa sajandeid kõikvõimalik rasvamagusid täitev toit oligi sündinud. 

JOOK 
Usbekistanis on kaks rahvusjooki - tee ja viin. Teed pakutakse pea igal pool. Kui teed serveeritakse traditsionaalsel viisil on protseduur järgmine: kõigepealt kallatakse tee kannust kruusi, seejäral kannu tagasi ja nii kolm korda järjest. See pidi parandama tee maitseomadusi. Kui teed pakutakse mõnes Usbeki majapidamises, siis tavaliselt hoolitseb võõrustaja, et teekruus kunagi tühi ei oleks. Kui kruus on tühi, tähendab on aeg hakata astuma.Viinamarke on Usbekistanis palju. Kuigi Usbekistanis domineerib islam, kaldub enamus seal praktiseeritavast islamist järgima rohkem kultuurilisi kui religioosseid reegleid. Viin varieerub odavast väga odavani, mille kvaliteet on enamuses kahtlase väärtusega.Vot mida kõike internetist leida võib. Eks siis augusti kuus on kõik selge. Või vähemalt pool.

Rohkem ei viitsi tausta uurida, nüüd peaks rohkem praktilisema info otsimisele keskenduma. 

March 28, 2008

asub sahtlis usbekistan, uitamine — mikk @ 6:58 pm

Tänase päeva parim uudis on see, et tõenäoliselt satume riiki kõige kuumemal ajal, mil keskmine pügalanäit tilgub seal 40 kraadi ringis.

Alates maist peab hakkama iga päev saunas käima ning õhtuti end magama hüperventileerima, et Usbekkide silmis natukenegi konkurentsivõimeliseks jääda.

Usbekistan-Kultuur

asub sahtlis usbekistan, uitamine — mikk @ 6:50 pm

Usbekistan on segu erinevatest etnilistest gruppidest ja kultuuridest. 1995 aastal olid enamusrahvuseks usbekid, keda jagus riiki 71%. Peamised vähemusrahvused olid venelased (8%), tadžikid (ametlikult 5%, aga arvatavasti palju rohkem), kasahhid (4%), tatarlased (2,5%) jne. Räägitakse, et mittepõliselanike hulk on hakanud vähenema, sest venelased ja teised vähemusrahvused on hakanud Usbekistanist lahkuma, pöördudes tagasi nendesse kunagise Nõukogude Liidu osadesse, kust nad algselt pärit olid.

Kui Usbekistan liideti 1924.aastal Nõukogude liiduga oli sovieetlikul valitsusel ükskõik, millises regioonis elasid Usbekid ja millises muud rahvused. Selle tulemusena on kaasaegses Usbekistanis välja kujunenud kaks põhilist tadžiki kultuurikeskust Bukharo ja Samarqand ning samuti ka mõned osad Fergana orust.

Nagu iga rahvus, kirjeldavad ka Usbekid oma maa kultuuri kui kõige eredamat ning originaalsemat kogu idas. St järeleaimamatu rahvamuusika, tantsud ning joonistused, unikaalne rahvusköök ja riided. Usbeki rahvusmuusikat tuntakse tema paljude teemade ning žanrite poolest. Laule ja muusikariistu võib nende funktsioonide järgi jagada kahte rühma : 1. laulud ning rahvuspillid, mida lauldakse ning mängitakse teatud kindlates tingimustes teatud sündmuste puhul; 2.laulud ning rahvuspillid, mida lauldakse ja mängitakse ükskõik millal. Esimese grupi alla käivad tavade ja traditisoonidega seotud laulud, töötegemislaulud, erinevad tseremooniad dramatiseeritud meelelahutuslikud representatsioonid.

Usbeki rahvustantse iseloomustab pehmus, sujuvus ning iga liigutuse tähtsus, kerge liuglev samm ning originaalne liikumine ringis ja ühe koha peal.

Usbekistan-Geograafia

asub sahtlis usbekistan, uitamine — mikk @ 12:49 pm

Usbekistan oma 447 400 ruutkilomeetriga on umbes Maroko suurune riik, mis maailma pingereas annab 56.koha. Edelast piirneb Usbekistan Turkmenistaniga, põhjast Kasahstaniga ning Tadžikistani ja Kõrgõstaniga lõunast ja idast. Lõunas on Usbekistanil ka lühike piiririba Afganistaniga.

Usbekistan on kuiv, ilma merepiirita riik. Jõgede orgudesse jäävat maad, mis moodustab riigi territooriumist 10%, haritaks intensiivselt. Usbekistani kõrgeim tipp on Adelunga Toghi (4301m).

Keskmine suvine temperatuur jääb sinna 40 kraadi juurde. Talvel nulli ringi.

Suuremad linnad: Bukhara, Samarqand ja Tashkent.

March 21, 2008

Usbekistan - üldandmed

asub sahtlis usbekistan, uitamine — mikk @ 12:58 pm

Rahvuslik nimi: Ozbekiston Respublikasi
President: Islam A. Karimov (1990)
Peaminister: Shavkat Mirziyayev (2003)
——————————————————–
Pindala: 447 400 ruutkilomeetrit
Rahvaarv: (2007.a.) 27 780 059

kaart

allikas

Usbekistan- ajalugu

asub sahtlis usbekistan, uitamine — mikk @ 12:56 pm

Kunagi kuulus Usbekistan Pärsia impeeriumi koosseisu. 4.sajandil e.Kr. vallutas Usbekistani Aleksander Suur. 8.sajandil pöörasid piirkonda valitsenud Araablased sealsed nomaadi Türgi hõimud islami usku. 13.sajandil tulid mongolid ja Tšingis-khaani juhtimisel võtsid regiooni Seljuki türklastelt üle. Usbekistanist sai Temutšin Suure impeeriumi osa ning tema järglased valitsesid maa-ala veel 16.sajandini. Usbekid saabusid hilisema Usbekistani territooriumile 16.sajandi alguses ja segunesid sealsete elanikega. Impeerium lagunes Usbeki printskondadeks – Khivaks, Bukharaks ja Kokandiks. Need linnriigid hakkasid edukalt vastu Vene ekspansioonile, kuid vallutati siiski 19.sajandi keskpaiku Vene vägede poolt.

1924.aastal tehti Usbeki territooriumist Usbeki vabariik ning 1925.aastal sai temast Usbekistani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Nõukogude võimu all keskendus Usbekistan puuvilla kasvatamisele. Niisutamine, mehhaniseerimine , kemikaalsed väetised ning pestitsiidid põhjustasid keskkonnale suurt kahju.

Usbekistan oli esimene Kesk-Aasia vabariik, kes 1990.aastal deklareeris, et tal on Nõukogude valitsusest suveräänsed seadused. Täielikult isesesvus Usbekistan 21.detsembril 1991.aastal, mil ta koos kümne endise nõukogude riigiga moodustas Sõltumatute Riikide Ühenduse.

Nõukogude ajal oli Vozroždenije saar Araali meres bioloogiliste relvade salajane katsetuskoht. 1988.aastal üritasid venelased saarel olevad tõendusmaterialid bioloogiliste relvade kohta maha matta, kartes Usbekistani iseseisvumist. Ameerika teadlased on kinnitanud, et saarel leidub elus antraxi ja teisi surmavaid mürke!

Endise kommunistliku partei juht, President Karimov, on raudse käega autokraat, kes on brutaalselt alla surunud poliitilisi parteisid ning rikkunud usuvabadust. Pärast 1999.aasta bussikaaperdamiskriisi deklareeris ta, et on valmis rebima pea otsast 200 inimesel ning ohverdama nende elud selleks, et tagada vabariigis rahu. Riigi tuhanded poliit-ja usuvangid kannatavad õõvastavates vanglates kohutava piinamise all.

1999.aastal üritas militaristlik Islamirühmitus kukutada ilmalikku valitsust. Võitlus Usbekistani Islamiliikumise (IMU) vastu jätkus veel mitu aastat.

2001. aastal lubas Usbekistan USA-l ja Ühendkuningriigil sõjaks naaberriigis Afganistanis Talibani ja al-Queda vastu oma territooriumile sõjaväebaasid ehitada. Sellega sai Usbekistanist USA põhiline regionaalpartner sõjas terrorismiga. Selle liiduga oli Karimov suutnud ühendada oma isikliku vendeta Islami opositsiooniga globaalse terrorismivastase võitlusega. Karimov kasutas ära islamikartust tembeldades kõik temaga opositsioonis olnud inimesed Islami ekstremistideks. Usbekistani strateegilise partnerina pole USA eriti huvitatud olnud Usbekistanis valitsevate puudulike inimõiguste vastu sõna võtma. Vastavalt 2005.aastal New York Timesis avaldatud raportile on USA saatnud Usbekistani lennukite viisi terrorismisõja vange, kuna Ameerikas pole ebainimlikud ülekuulamisvõtted lubatud. Usbekistanis valitseb selle koha peal aga sügav must auk.

13.mail 2005. aastal surusid sõjaväelised jõud Andijani linnas maha relvastamata valitsusevastase demonstratsiooni. Hukkunute arvu üle peetakse siiani vaidlusi, aga arvatakse, et see arv võib jääda sinna 1000 kanti. Demonstratsioonile eelnes protestantide tormijooks vanglale ning 2000 vangi vabastamine. Rahutused tekkisid 23 ärimehe ebaseadusliku kohtuistungi pärast. Valitsus väitis, et need 23 meest on Islami terroristid ning vangistas nad. Tegemist oli aga 23 valitsusevastase tsiviilliidriga, kelles valitsus nägi ohtu enda autoriteedile. 2005.aasta juulis käskis president Karimov USA-l oma Usbekistani lennubaas sulgeda. Eelnevalt olid ameeriklased esitanud infopäringu toimunud massimõrva kohta ning aidanud oma lennukitega Usbeki pagulastel vägivalla eest põgeneda. Neli kuud hiljem lennubaas suleti ning ameeriklased kolisid oma raudlindudega Kõrgõztani.

2007.aasta detsembris valiti Karimov 88.1% häältega taas Usbekistani presidendiks. Opositsiooni väitel tulemusi võltsiti.

allikas

March 5, 2008

päev nr.3 - San Siro ja postkontorid

asub sahtlis milan, uitamine — mikk @ 7:40 pm

Täna endale erilisi eesmärke ei seadnud. Kultuuri oli eilse päevaga rohkem kui küll naha vahele saanud ja mõtlesime, et täna oleme lihtsalt popid ja platseerime mööda Via Dantet ja muid elegantseid kohti ringi. Umbes kell 12.00 hakkab linn kihama ja kõigil inimestel algab kaks või kaks ja pool tundi kestev lõuna. Inimesi on ikka meeletult tänavatel. Eriti aga päris südalinnas, kus kohvikud eriti glamuursed ja kontsad eriti kõrged.Niisiis, kõigepealt suundusime San Sirole. Stadio Meazza asub keskusest eemal. Trammiga kuskil 10-15 minti sõita. Me läksime alguses metrooga ja siis saime kuskil pool tundi jalutada. Mida lähemale staadionile jõudsime seda rohkem oli märgata eilse mängu tagajärgi. Jalgpall on vist itaallastele väga tähtis ja Milani või Interi kaotus tekitab neile kindlasti rohkem frustratsiooni kui Fc Flora kaotus mulle. See kõik on minu jaoks kuidagi liiga suur ja hoomamatu. Igaljuhul tänavatel oli märgata masside liikumise jälgi. Purunenud pudeleid, uppilöödud liiklusmärke ja lademetes igasugust paberipahna. Ma ei oleks uskunud, et see staadion ikka nii suur võib olla. Müstiline. Ma ei oskagi Eestis ühtegi nii suurt hoonet võrdluseks tuua. Umbes nagu Dvigateli tehasehoone suursõjamäe tänaval, aga kolm korda kõrgem ja neli korda laiem. Äärepealt oleks sisse ka pääsenud, aga 10 eurot tundus säästueelarve jaoks liiga suur priiskamine ja jätsin minemata. Punaste silmadega Arsenali fännid tuiasid veel kaootiliselt Stadio Meazza ümber ringi ja jaapanlased üritasid väravaid võita tormijooksuga, kaamerad silme ees.

San Siro

San Sirolt suundusime tagasi kesklinna. Kõigepealt põikasime sisse Santa Maria delle Grazie kirikusse, kus asub Leonardo da Vinci kuulus “Püha õhtusöömaaeg”, aga kuna sinna saab sisse eelregistreerimisega ja eile õhtul läks tõesti meelest ära sinna helistada, siis jäi see kunstiteos vaatamata. Samas, ega ma eriti puudust ka ei tundnud, ostsin kiriku kõrvalt putkamehe käest samateemalise postkaardi ja saatsin selle emale. Tunne oli täpselt sama, nagu oleks oma silmaga kogu selle suursugususe ära näinud.

Püha õhtu söömaaeg

Postkontorist margi kätte saamine on ka omamoodi tegemine. Alguses üritasin ikka inglise keeles ja kõrvalboksis üks klient aitas tõlketeenusega, aga lõpuks taandus ikka kõik neljale sõnale francobollo europe per favore. Kui nüüd väga aus olla, siis itaalia keel on igati loogiline. Näiteks curva pericolosa tähendab ohtlikut kurvi ja bierre tähendab õlut, burro aga võid ja kui miski teeb häda võib öelda “Ho un dolore qui” ja näidata näpuga pea peale, siis võib kindel olla, et saab pohmarohu ka kätte!Hommikupooliku lõpuks võtsime suuna Cimitero Monumentale peale. Mina mõtlesin, et surnuaed on selline aiaga piiratud ala, kus peal on hauakivid ja ristid ja mõned uued liivased kalmukünkad. Tegelikult on Cimitero Monumentale suur müüriga piiratud territoorium, kuhu vaid kõige rikkamad suudavad lunastada oma perekonna kõige viimase puhkepaiga. Võimas. Ja millised võimsad hauamonumendid. Osad perekonnad olid isegi oma pisikesed pühamud lasknud püstitada, kuhu järgmised tuhat aastat maapealseid säilmeid võiks talletada. Minu, lehma sita peal kasvanud maapoisi, jaoks oli kogu see ilutsev ja suursugune stiil natuke liiast. Aga see ei tohiks kedagi huvitada ja las ta nii jääbki. Vähemalt on turistil kuhu suu ammuli peas sisse jalutada.

Cimitero Monumentale

Sellega oli hommikune programm läbi ja võtsime hotelli tee taas jalge alla. Väike puhkus, paar liitrit õlut ja kerge uinak. Õhtul lähme Juliaga viimase õhtu puhul linna peale romantikat tegema. Ma pole küll eriline romantik, kuid loodan, et linn teeb mu eest pool tööd ära. Ja vein. Kindlasti ka vein.

March 4, 2008

AC Milan vs Arsenal ja kivikuubikud

asub sahtlis milan, uitamine — mikk @ 7:45 pm

Hommikul ma veel ei aimanud, et suur jalgpall on puhtjuhuslikult kätte toimetatud. Alla fuajeebaari sööma minnes nägin kahte Arsenali särgis liikuvat jõmmi. Uimase peaga veel otsi kokku ei viinud, aga kui järgmist kahte silmasin tuli kõik korraga meelde. Täna 4.märtsil võõrustab Milano üks kahest võimsast võistkonnast Arsenali satsi. Hakkasin kohe kiiruga netist piletiostmisvariante uurima, aga selgus, et hilja selle asjaga. Piletid polnudki väga ulmelise hinnaga, kuhugi katuse alla binoklikohale oleks 30 euroga koha ilusti lunastada võinud. Mitte just eriline vaatamiselamus, aga suure matši hõngu oleks igat pidi kätte saanud.

Pärast hommikusööki võtsime Juliaga sihi kesklinna. Piazza del Duomo, Castello Sforzesco, Pinacoteca di Ambrosiana ja kõik teised kohad tahtsid avastamist. Metroost välja astudes sattusime puhtjuhuslikult Castello Sforzescosse. Mõnus koht jalutamiseks, on ka mida vaadata. Lapsi ja muid pätte ka muidugi murdu, sest Milano ajaloo üks tähtsamaid kohti vajas ju ülevaatamist.
Castello

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kindlusesse imbuma Arsenali särgis härraseid ja prouasid. Muuseumidesse polnud veel isu minna, seega mõtlesime üles otsida Piazza del Duomo. Võimas ehitis paistis juba kaugelt. Pole ime, et selle müraka ehitamiseks kulus pea kuus sajandit. Kohati oli selline tunne, et tegemist on liivalossiga ja kõvem tuuleiil või vihm teevad majale üks null ära. Iga viimane detail oli korralik ult välja nikerdatud ja eriti peen. Sisse astudes jäi mul suu päris lahti. Võimsad võlvid meeletu suured vitraažid ja muu pudipadi, mis ruumile eriliselt pühaliku hõngu annab. Kiriku katusele lasti ka. Sealt avanes ilus vaade Milano linnale ja taamal seisvatele mägedele. Selleks ajaks oli Duomo toomkiriku katus vallutatud Arsenali fännide ja jaapanlaste poolt. Rahvast kõvasti rohkem kui kitsad trepid transportida suutsid. Ronisime alla tagasi ja kultuuriliseks lõpuspurdiks valisime Pinacoteca di Ambrosiana. Selleks ajaks oli Piazza del Duomo juba Arsenali fännide poolt vallutatud ja käis kõvemat sorti õllejoomine ja liiklusmärkide pihta jalgpalli tagumine. Kõrvaltänavatelt voolas peale ka Milani fänne ja politseinikke.
Piazza del Duomo
Piazza
Duomo

Pinacoteca di Ambrosiana leidmiseks läks vaja natuke rohkem aega ja orienteerumisoskust. Kunstimuuseum asus vaikses kõrvaltänavas ja asukoha järgi ei olekski öelnud, et seal suuremat sorti kultuuri talletamisega tegeletakse. Piletiraha eest oleks saanud 3 liitrit veini, aga Leonardo da Vinci ja paljude muude andekate härrasmeeste nimed meelitasid tegema rafineeritumaid valikuid. Tampisime pea kaks tundi mööda erinevaid saale ringi. Kogu see suur kultuuriannus pani mõtlema selle peale, et võinuks ka eestlastel omal ajal olla mõni purustamatu asula ja populaarne kaubaartikkel ning peale Madisepäeva lahingut ja Jüriöö ülestõusu veel mõni helgem hetk. Aga siis meenus tõsielufilm “Malev” ja kõik loksus jälle omale kohale.

Hommikul võtsime muidu plaani ka San Siro uurimise, aga kuna vihmapilved hakkasid kogunema ja jalad väsima otsustasime selle retke jätta homsesse. Astusime Supermerkadost läbi ostsime odavat (aga head) juustu ja veini ning lohisesime hotelli. Taastume veits ja võib-olla siis uuele ringile. Iseenesest võiks ju kuhugi pubisse ka jalgpalli vaatama minna, aga kuna mul pumatipeade ja AC Milani mängustiili vastu erilist armastust ei ole ning sümpaatia kuulub rohkem Arsenali meestele ei hakka vist eluga riskima. Samas kaks liitrit veini on mehi ennegi kuulikindlaks teinud.

pumatipead

asub sahtlis milan, uitamine — mikk @ 7:53 am

Vedelen Green House hotellis, kell on 7.53 hommikul. Uni läks mõnda aega tagasi ära, aga kuna Julia ei tee sellist nägugi nagu ta üles tahaks hakata tõusma, siis veedan aega õhust wifit püüdes.

Eile umbes kell 13.00 päeval jõudsime Milanosse. Linn on väga äge ja mulle siin kohe väga meeldib. Aga. Siia saamine oli üks korralik agoonia. Kasutasime Airbalticut. Kõigepealt Tallinnast bussiga Riiasse. 00.30-05.40 pole siiski bussisõiduks parim aeg. Vanasti oli mul tunne, et ma suudan bussis uinuda, aga noh selles romus polnud üldse ruumi. Vaevu suutsin end istmesse mahutada. Hetkeks kui me Riiasse jõudsime olin üleval olnud juba üle 24 tunni. Lennukini oli veel umbes 5 tundi aega. Peale check-inni ja passikontrolli sai lõpuks külili visata. Väravate läheduses olevad toolid ja lamamiskohad on küll väga mugavad. Siiski ei suutnud ka seal üle poole tunni paigal püsida. CNN undas telekast uudiseid ja koristajatädi togis harjaga mu kotti ja potaseid. Ja siis tuli aeg mudellennukisse siseneda. Oh issand. Suviseks Uzbekistani reisiks pean vist küll 20 kilo alla võtma ja jalgadelt 30 cm maha viilima.

Igaljuhul Milanosse me jõudsime. Hotellis voodit nähes vajusin momentaalselt kuueks tunniks surmaunne. Ärgates oli juba täitsa pime ja kell näitas sinna seitsme, kaheksa kanti. Mõtlesime, et kohe päris Duomo juurde ei hakka trügima ja traageldame parem mööda romantilist Naviglit ringi. Meie õnnetuseks käib Drasena veehoidla juures, kust Naviglio Grande ja Naviglio Pavese alguse saavad, vilgas ehitustegevus ja kanalid on veest tühjad. Muda ja prügi eriti romantiliselt ei mõjunud. Küll aega väike Pizza -ja pastarestoran Alzaia Naviglio Pavese ja Via G.Borsi nurga peal. Siin ilusas väikses restos veiniklaasi ja pastataldriku taga pidin tõdema, et pauksonite needus jäitab mind ka väljaspool Eestit. Juhtus nii, et sõrmega menüüst jälgi ajades sattus mu taldrikule umbes sama sisaldusega pasta, mille pärast ma ükskord Kanepi 4-74 buduaaris oma sisikonna välja oleksin roojanud. Protsess oli sama. Maitses hästi, seejärel tekkis otsaesisele külm higi ja kõhus hakkas keerama. Seejärel kummutasin endale sisse pool pudelit veini ja valu jäi nagu järgi. Ja värske õhk päästis maailma. Hakkan juba kahtlustama, et järsku on mul mingi müstilise asja vastu allergia. Või on tegemist lihtsalt negatiivsete assotsiatsioonide puntraga, mis mul elu lõpuni ühte kindlat kreemjat pastat süüa ei lase.

Naviglio

Täna on plaanis kõigi suuremate ja väiksemate arhitektuuriimedega tutvust teha, pizzat süüa ja grappat juua.

side lõpp.

March 2, 2008

Milano

asub sahtlis milan, uitamine — mikk @ 2:08 pm

Eilse päevaga suutsin endale külge haakida köha, nohu ja kahtlased raginad rinnas. Enne rääkima hakkamist tuleb kurgust kerget kahinat, siis veab masinavärk end tööle ning paar sekundit pärast mõtte tekkimist saab juba ühtteist öelda. Või ega tegelikult asi nii hull ei olegi, aga kuna ma nagunii nõnda harva haige olen, siis luban endale natuke virisemist. Valan korralikult teed sidruniga kõrisse ja vahele ehk mõne tilga rummigi, siis on paari päevaga jälle kõik korras.

Lasen öösel Juliaga mõneks päevaks Milanosse jalga. Kunagi eelmisel aastal sai imeodavaid lennupileteid. Nüüd on aeg tagajärgedega tegeleda. Itaalia keeles oskan küll ainult paari väljendit nagu näiteks “Bonjorno bella senjoriita” või “idi naahui Antonio”, aga mitteverbaalsel tasandil olen kõva suhtleja ka eks saan hakkama.

Milano

Powered by WordPress