elulabor

Täna endale erilisi eesmärke ei seadnud. Kultuuri oli eilse päevaga rohkem kui küll naha vahele saanud ja mõtlesime, et täna oleme lihtsalt popid ja platseerime mööda Via Dantet ja muid elegantseid kohti ringi. Umbes kell 12.00 hakkab linn kihama ja kõigil inimestel algab kaks või kaks ja pool tundi kestev lõuna. Inimesi on ikka meeletult tänavatel. Eriti aga päris südalinnas, kus kohvikud eriti glamuursed ja kontsad eriti kõrged.Niisiis, kõigepealt suundusime San Sirole. Stadio Meazza asub keskusest eemal. Trammiga kuskil 10-15 minti sõita. Me läksime alguses metrooga ja siis saime kuskil pool tundi jalutada. Mida lähemale staadionile jõudsime seda rohkem oli märgata eilse mängu tagajärgi. Jalgpall on vist itaallastele väga tähtis ja Milani või Interi kaotus tekitab neile kindlasti rohkem frustratsiooni kui Fc Flora kaotus mulle. See kõik on minu jaoks kuidagi liiga suur ja hoomamatu. Igaljuhul tänavatel oli märgata masside liikumise jälgi. Purunenud pudeleid, uppilöödud liiklusmärke ja lademetes igasugust paberipahna. Ma ei oleks uskunud, et see staadion ikka nii suur võib olla. Müstiline. Ma ei oskagi Eestis ühtegi nii suurt hoonet võrdluseks tuua. Umbes nagu Dvigateli tehasehoone suursõjamäe tänaval, aga kolm korda kõrgem ja neli korda laiem. Äärepealt oleks sisse ka pääsenud, aga 10 eurot tundus säästueelarve jaoks liiga suur priiskamine ja jätsin minemata. Punaste silmadega Arsenali fännid tuiasid veel kaootiliselt Stadio Meazza ümber ringi ja jaapanlased üritasid väravaid võita tormijooksuga, kaamerad silme ees.

San Sirolt suundusime tagasi kesklinna. Kõigepealt põikasime sisse Santa Maria delle Grazie kirikusse, kus asub Leonardo da Vinci kuulus “Püha õhtusöömaaeg”, aga kuna sinna saab sisse eelregistreerimisega ja eile õhtul läks tõesti meelest ära sinna helistada, siis jäi see kunstiteos vaatamata. Samas, ega ma eriti puudust ka ei tundnud, ostsin kiriku kõrvalt putkamehe käest samateemalise postkaardi ja saatsin selle emale. Tunne oli täpselt sama, nagu oleks oma silmaga kogu selle suursugususe ära näinud.

Postkontorist margi kätte saamine on ka omamoodi tegemine. Alguses üritasin ikka inglise keeles ja kõrvalboksis üks klient aitas tõlketeenusega, aga lõpuks taandus ikka kõik neljale sõnale francobollo europe per favore. Kui nüüd väga aus olla, siis itaalia keel on igati loogiline. Näiteks curva pericolosa tähendab ohtlikut kurvi ja bierre tähendab õlut, burro aga võid ja kui miski teeb häda võib öelda “Ho un dolore qui” ja näidata näpuga pea peale, siis võib kindel olla, et saab pohmarohu ka kätte!Hommikupooliku lõpuks võtsime suuna Cimitero Monumentale peale. Mina mõtlesin, et surnuaed on selline aiaga piiratud ala, kus peal on hauakivid ja ristid ja mõned uued liivased kalmukünkad. Tegelikult on Cimitero Monumentale suur müüriga piiratud territoorium, kuhu vaid kõige rikkamad suudavad lunastada oma perekonna kõige viimase puhkepaiga. Võimas. Ja millised võimsad hauamonumendid. Osad perekonnad olid isegi oma pisikesed pühamud lasknud püstitada, kuhu järgmised tuhat aastat maapealseid säilmeid võiks talletada. Minu, lehma sita peal kasvanud maapoisi, jaoks oli kogu see ilutsev ja suursugune stiil natuke liiast. Aga see ei tohiks kedagi huvitada ja las ta nii jääbki. Vähemalt on turistil kuhu suu ammuli peas sisse jalutada.

Sellega oli hommikune programm läbi ja võtsime hotelli tee taas jalge alla. Väike puhkus, paar liitrit õlut ja kerge uinak. Õhtul lähme Juliaga viimase õhtu puhul linna peale romantikat tegema. Ma pole küll eriline romantik, kuid loodan, et linn teeb mu eest pool tööd ära. Ja vein. Kindlasti ka vein.

Hommikul ma veel ei aimanud, et suur jalgpall on puhtjuhuslikult kätte toimetatud. Alla fuajeebaari sööma minnes nägin kahte Arsenali särgis liikuvat jõmmi. Uimase peaga veel otsi kokku ei viinud, aga kui järgmist kahte silmasin tuli kõik korraga meelde. Täna 4.märtsil võõrustab Milano üks kahest võimsast võistkonnast Arsenali satsi. Hakkasin kohe kiiruga netist piletiostmisvariante uurima, aga selgus, et hilja selle asjaga. Piletid polnudki väga ulmelise hinnaga, kuhugi katuse alla binoklikohale oleks 30 euroga koha ilusti lunastada võinud. Mitte just eriline vaatamiselamus, aga suure matši hõngu oleks igat pidi kätte saanud.

Pärast hommikusööki võtsime Juliaga sihi kesklinna. Piazza del Duomo, Castello Sforzesco, Pinacoteca di Ambrosiana ja kõik teised kohad tahtsid avastamist. Metroost välja astudes sattusime puhtjuhuslikult Castello Sforzescosse. Mõnus koht jalutamiseks, on ka mida vaadata. Lapsi ja muid pätte ka muidugi murdu, sest Milano ajaloo üks tähtsamaid kohti vajas ju ülevaatamist.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kindlusesse imbuma Arsenali särgis härraseid ja prouasid. Muuseumidesse polnud veel isu minna, seega mõtlesime üles otsida Piazza del Duomo. Võimas ehitis paistis juba kaugelt. Pole ime, et selle müraka ehitamiseks kulus pea kuus sajandit. Kohati oli selline tunne, et tegemist on liivalossiga ja kõvem tuuleiil või vihm teevad majale üks null ära. Iga viimane detail oli korralik ult välja nikerdatud ja eriti peen. Sisse astudes jäi mul suu päris lahti. Võimsad võlvid meeletu suured vitraažid ja muu pudipadi, mis ruumile eriliselt pühaliku hõngu annab. Kiriku katusele lasti ka. Sealt avanes ilus vaade Milano linnale ja taamal seisvatele mägedele. Selleks ajaks oli Duomo toomkiriku katus vallutatud Arsenali fännide ja jaapanlaste poolt. Rahvast kõvasti rohkem kui kitsad trepid transportida suutsid. Ronisime alla tagasi ja kultuuriliseks lõpuspurdiks valisime Pinacoteca di Ambrosiana. Selleks ajaks oli Piazza del Duomo juba Arsenali fännide poolt vallutatud ja käis kõvemat sorti õllejoomine ja liiklusmärkide pihta jalgpalli tagumine. Kõrvaltänavatelt voolas peale ka Milani fänne ja politseinikke.

Pinacoteca di Ambrosiana leidmiseks läks vaja natuke rohkem aega ja orienteerumisoskust. Kunstimuuseum asus vaikses kõrvaltänavas ja asukoha järgi ei olekski öelnud, et seal suuremat sorti kultuuri talletamisega tegeletakse. Piletiraha eest oleks saanud 3 liitrit veini, aga Leonardo da Vinci ja paljude muude andekate härrasmeeste nimed meelitasid tegema rafineeritumaid valikuid. Tampisime pea kaks tundi mööda erinevaid saale ringi. Kogu see suur kultuuriannus pani mõtlema selle peale, et võinuks ka eestlastel omal ajal olla mõni purustamatu asula ja populaarne kaubaartikkel ning peale Madisepäeva lahingut ja Jüriöö ülestõusu veel mõni helgem hetk. Aga siis meenus tõsielufilm “Malev” ja kõik loksus jälle omale kohale.

Hommikul võtsime muidu plaani ka San Siro uurimise, aga kuna vihmapilved hakkasid kogunema ja jalad väsima otsustasime selle retke jätta homsesse. Astusime Supermerkadost läbi ostsime odavat (aga head) juustu ja veini ning lohisesime hotelli. Taastume veits ja võib-olla siis uuele ringile. Iseenesest võiks ju kuhugi pubisse ka jalgpalli vaatama minna, aga kuna mul pumatipeade ja AC Milani mängustiili vastu erilist armastust ei ole ning sümpaatia kuulub rohkem Arsenali meestele ei hakka vist eluga riskima. Samas kaks liitrit veini on mehi ennegi kuulikindlaks teinud.

Vedelen Green House hotellis, kell on 7.53 hommikul. Uni läks mõnda aega tagasi ära, aga kuna Julia ei tee sellist nägugi nagu ta üles tahaks hakata tõusma, siis veedan aega õhust wifit püüdes.

Eile umbes kell 13.00 päeval jõudsime Milanosse. Linn on väga äge ja mulle siin kohe väga meeldib. Aga. Siia saamine oli üks korralik agoonia. Kasutasime Airbalticut. Kõigepealt Tallinnast bussiga Riiasse. 00.30-05.40 pole siiski bussisõiduks parim aeg. Vanasti oli mul tunne, et ma suudan bussis uinuda, aga noh selles romus polnud üldse ruumi. Vaevu suutsin end istmesse mahutada. Hetkeks kui me Riiasse jõudsime olin üleval olnud juba üle 24 tunni. Lennukini oli veel umbes 5 tundi aega. Peale check-inni ja passikontrolli sai lõpuks külili visata. Väravate läheduses olevad toolid ja lamamiskohad on küll väga mugavad. Siiski ei suutnud ka seal üle poole tunni paigal püsida. CNN undas telekast uudiseid ja koristajatädi togis harjaga mu kotti ja potaseid. Ja siis tuli aeg mudellennukisse siseneda. Oh issand. Suviseks Uzbekistani reisiks pean vist küll 20 kilo alla võtma ja jalgadelt 30 cm maha viilima.

Igaljuhul Milanosse me jõudsime. Hotellis voodit nähes vajusin momentaalselt kuueks tunniks surmaunne. Ärgates oli juba täitsa pime ja kell näitas sinna seitsme, kaheksa kanti. Mõtlesime, et kohe päris Duomo juurde ei hakka trügima ja traageldame parem mööda romantilist Naviglit ringi. Meie õnnetuseks käib Drasena veehoidla juures, kust Naviglio Grande ja Naviglio Pavese alguse saavad, vilgas ehitustegevus ja kanalid on veest tühjad. Muda ja prügi eriti romantiliselt ei mõjunud. Küll aega väike Pizza -ja pastarestoran Alzaia Naviglio Pavese ja Via G.Borsi nurga peal. Siin ilusas väikses restos veiniklaasi ja pastataldriku taga pidin tõdema, et pauksonite needus jäitab mind ka väljaspool Eestit. Juhtus nii, et sõrmega menüüst jälgi ajades sattus mu taldrikule umbes sama sisaldusega pasta, mille pärast ma ükskord Kanepi 4-74 buduaaris oma sisikonna välja oleksin roojanud. Protsess oli sama. Maitses hästi, seejärel tekkis otsaesisele külm higi ja kõhus hakkas keerama. Seejärel kummutasin endale sisse pool pudelit veini ja valu jäi nagu järgi. Ja värske õhk päästis maailma. Hakkan juba kahtlustama, et järsku on mul mingi müstilise asja vastu allergia. Või on tegemist lihtsalt negatiivsete assotsiatsioonide puntraga, mis mul elu lõpuni ühte kindlat kreemjat pastat süüa ei lase.

Täna on plaanis kõigi suuremate ja väiksemate arhitektuuriimedega tutvust teha, pizzat süüa ja grappat juua.

side lõpp.

Eilse päevaga suutsin endale külge haakida köha, nohu ja kahtlased raginad rinnas. Enne rääkima hakkamist tuleb kurgust kerget kahinat, siis veab masinavärk end tööle ning paar sekundit pärast mõtte tekkimist saab juba ühtteist öelda. Või ega tegelikult asi nii hull ei olegi, aga kuna ma nagunii nõnda harva haige olen, siis luban endale natuke virisemist. Valan korralikult teed sidruniga kõrisse ja vahele ehk mõne tilga rummigi, siis on paari päevaga jälle kõik korras.

Lasen öösel Juliaga mõneks päevaks Milanosse jalga. Kunagi eelmisel aastal sai imeodavaid lennupileteid. Nüüd on aeg tagajärgedega tegeleda. Itaalia keeles oskan küll ainult paari väljendit nagu näiteks “Bonjorno bella senjoriita” või “idi naahui Antonio”, aga mitteverbaalsel tasandil olen kõva suhtleja ka eks saan hakkama.