juhtus täna nii, et hakkasime suure hooga suppi keetma. hakkisin kartuleid ja lõikasin oma vasaku käe väikese sõrme otsakese maha. ehmatus oli suur, verd voolas ojadena ja ma ei saanud suurt midagi aru. läksin kiirabisse ja võtsin otsakese ka kaasa. arstid ütlesid, et sellega pole midagi peale hakata ja valasid haavale piiritust. ma pole sellist valu kunagi tundnud, värisesin ja ruigasin seal laua peal. õed itsitasid naerda. järgmised pool aastat kitarri ei mängi ja nõude pesust olen ka pool aastat jälle vabastatud.
igaljuhul kui teil tuli tahtmine mulle jõulukaart saata, siis palun adresseerige see nimele KALLIS PASAMAGNET!
täna käisin pangas ja kitarripoes. ostsin kidrale koti. poes möllas mingi vene vanamutt, kes üritas ühte süntekat neile tagasi parseldada. müüjad olid üsna kettas ja purssisid mõõdukalt vene keelt. üks vene poiss ostis endale trummipulgad ja tahtis garantiid ka saada, et kui midagi juhtub, saaks pulgad tagasi tuua. kui ma poest lahkusin olid mõlemad klienditeenindajad endast juba päris mõõdukalt väljas ja kiilakam poiss vehkis keskmiste näppudega. kiidan teenindajat!
käisin täna poole päeva pealt kodus kontrollimas, kas pliit ikka sisse ei jäänud. olin irratsionaalne kinnitav uskumus. enam Julial hommikuks ahjusaiu teha ei palu!
varsti algavad pikad pühad. mu esimesed päris vabad jõulud, kus pole tarvis muretseda, et järsku graafik satub nii, et peab paar õndsat päeva kaake valvama. saab kodus kuuse all jumala rahus jõulusardelli näost sisse ajada ja rõõmsal jõuluruigel kõlada lasta. kõige jaoks on oma aeg ja koht. ma pole kindel, kas viitsiksin ennast enam mõne muulasest jobu peale närvi ajada, kui ta näiteks otsustab, et nurka on parem urineerida kui klosetti või limpa totška ru ongi päris elu.
vigastuse kohta võib ka apdeidi teha. lonkan ikka kõvasti, aga trepist saan juba üles alla ilma suurema vaevata ja jalg paendub rohkem kui nädal tagasi. siiski hakkasin mõtlema, et peaks end mõneks ajaks füsioterapeudi meelevalda usaldama, ehk siis on võimalus kunagi kergemat sorti sporti ka tegema hakata. selle saatana ortoosiga, mis mulle kipsi äravõtmise päeval välja kirjutati pole hetkel midagi peale hakata. vere ta mu jalas kinni paneb ja põrguvalu teeb. peaks minema ümber vahetama või raha tagasi nõudma.
luuslank alaku!
for fuck sake woman, this kind of hip to tit ratio is evolutionally impossible!
no, i’m a vegetarian!
kuigi mu viimased mälestused Ljubljanast on erinevatel põhjustel suhteliselt hägused, ei petnud emotsioonijälg mind. väga kena ja hubane koht. tallinna vanalinnas on hunnikute viisi soomlasi, siin itaallasi. tom jones laulab sexpommi laulu ja makaroonikud pistavad auto ratta suuruseid hamburgereid. õndsus.
lõpuks jõudsin siia saatana Ljubljanasse kohale. üha rohkem hakkab kinnitust leidma irratsionaalne uskumus minu organismi ja propelleritega lennukite mittesobivusest. Praha lennujaamas oli ka tore 5 tundi lakke vahtida. Igaljuhul nüüd olen Elevandi nimelises hotellis ja homme hakkan maailma parandama.
käisin täna teeviidal kangelast mängimas. neli tundi pidasin vastu, siis ei aidanud enam ka kuuesajased valuvaigistid. ortopeedilised silikoonkannad, mida üks tädi taevani kiitis, leidsid oma haua prügikastis. igavene sitt, mu kannad pole elu sees nii räigelt valutanud kui praegu.
kiire päev see tänane. kell 10.00 saan teada, mida teadushundid mu magistritööst arvavad, seejärel kiman kella 12.00ks Mustamäe haiglasse doktor Prezi ja õe Alla käte alla. nende võimuses on vabastada mind 50 päeva kestnud kipsiorjusest. jah täpselt 50 päeva tagasi mängisin elus viimast korda vist korvpalli. pärast seda üritan lihtsalt kahejalgsete maailmas ellu jääda ja suurematest traumadest hoiduda.
unevõlg sai eilsega tasutud. paar päeva veel kargutamist ja olen taas kahe jalaga maa peal. viimasel ajal nalja pole saanud. läbi vere ja pisarate olen oma magistritööd vägistanud. pole mus seda püsivat teadlase soont, aga ehk ikka õnnestub. faktorlaadin ennast nüüd voodisse statistilisi unenägusid vaatama.
