elulabor

Nõndaks. Nüüd on reisist juba mõnda aega möödas ja kogu emotsioon jõudnud laagerduda. Gruusias ringi liikudes üritasin iga päeva kohta midagi üles märkida ja arvan, et kõige targem on see jubedas käekirjas kritseldatud üllitis otse ümber trükkida. Reisil moesõnaks saanud autentsus oleks vist siin kõige kohasem märksõna.’

28.06.2007
Algus – kell 11.30 Tallinna bussijaamas kogunemine. Andri, Tults, Markko on juba kohal. Mõnda aega käib mingi kommi- ja kondoomiostmisjant ning siis pakimegi end juba bussi.Riia bussijaama jõudes avastame, et ilmataat on taevaluugid valla päästnud ja kuuevarbalised kiluvargad upuvad kogu oma tiheduses. Olen lätlaste peale vihane, et nad just nüüd endale selle sita pidid kaela tõmbama ja mina aluspüksteni märjaks pidin saama. Kuna linn on põlvini vett täis ja kogu aeg tuleb aga juurde jätame vanalinna kohvikutuuri ära ja lähme otse lennujaama. Enne lennukile minekut joome mõned õlled ja mängime bismarki.

29.06.2007
Kell on kohaliku aja järgi u 22.00 õhtul. Istume Jerevani kesklinnas ühes paljudest pargikohvikutest. Sain just õllega pügada. Üks mõõdukalt sümpaatse väljanägemisega ettekandjapreili põlvitas tõejumala ees ja palus, et ära võta sina seda pudeli õlut, vaid võta ikka “suur” vaadiõlle, kuigi see on natuke kallim (tegelikult poole kallim). Võtsingi, aga nende kuradi suur õlle on 0.5 liitrine, ma lootsin ikkagi pigem rohkem ühe liitri peale. Aga noh, vahet ei ole – kallis õlu on ka hea õlu.
Aga see pole mitte see, millest oma juttu alustada.Kõik algas umbes 12 tundi tagasi Tbilisis. Giorgi viis meid oma uhke bemmiga bussijaama, et algse plaani järgi Jerevani marsat püüdma hakata. Aga see ei olnud mitte see, mis saatusel meie jaoks varuks oli. Giorgil tuli idee võtta takso, mis kokkuvõttes läks ainult natukene kallimaks kui marsa ja meie jaoks muutus reis Jerevani kordades mugavamaks. Takso rolli sai endale kuldne WW Golf (selline vanemat sorti, ümarate tuledega) ning juhiks osutus mees nimega Hamlet (kak Shakespeare znaješ? nagu taksojuht ise täpsustas). Hamlet oli omamoodi mees. Ametilt oli ta tegelikult juuksur, aga täna hommikul oli tunne hakata taksot sõitma ja Jerevan oli just sobiv koht, kuhu oma asjaajamisega õhtuks välja jõuda. Samuti oli Hamlet väga reisinud mees, isegi Nato peamaja ees olevat pilti teinud. Eestisse veel ei olevat jõudnud, aga iga kord kui välismaal käis tõi endaga auto kaasa. Kokku olevat neid juba 12 siginenud. Kokkuvõttes oli Hamlet selline libe kala, kes võimalusel oleks meile kontskingaga ahtrisse ka väänanud., kuid eks need taksojuhid ole seal maal (ja kindlasti ka Eestis) ühed korralikud sulid. Igaüks peab ju kuidagi elatist teenima. Tegelikult oli mees igati sümpaatne ja üsnagi agar. Jerevani jõudes organiseeris kõik asjad ära, kirjutas meeletult telefoninumbreid ja aadresse üles ja oli üldse igat pidi väga aktiivne. Nimelt leppisime kokku, et 5 päeva pärast (4.juulil) tuleb ja korjab ta meid Jerevanist peale ja viib Tbilisisse tagasi. Seega kui saatus vingerpussi ei mängi näeme oma organiseerimishimulist karvast sõpra veel kunagi.Jerevani jõudes pidi meile vastu tulema “Armeenia kõige ilusam tüdruk” (need olid Giorgi sõnad). Tegemist oli mingisuguse AIESECi aktivistiga. Giorgi saatis tüdrukule Tbilisist brošüüre ja plakateid. Aga meie üllatuseks ja nagu hiljem selgus ka õnneks ootas meid Jerevanis Stepan. Vaatamata sellele, et meie teatraalne taksojuht üritas teda surnuks rääkida ja meid surnuks organiseerida jäime Hamletiga sõbralikult hüvasti ja hakkasime Stepani suvekodu poole liikuma. Kuna meil öömaja ei olnud pakkus noormees oma ulualust. Selgus, et Stepan on hospitality clubi liige ja seal niiöelda suvemajas käib tal väga tihti külalisi. Panime oma kotid ühe toa nurka ja tulime linna avastama. Leitsak on suur, aga õlu on õnneks külm. Kallis, aga külm. Sitta õlut oskavad vist küll ainult mehhiklased teha.

30.06.2007
Hommikul võtsime sihi Goghti poole. Sõita tuli mitme marsaga, aga kuna Markko teadis täpselt kuhu peab minema jõudsime kohale suurepäraselt. Goghtist läksime jalgsi Geghardi kloostri juurde. Mõnus füüsiline koormus, millele järgnes korralik söök ja suplus mägiojas. Vesi oli väga karastav ja koht väga privaatne. Ojani jõudmiseks pidi kõigepealt mäest alla ronima ja nõrganärvilistele sellist tükki ei soovitaks. Kodutee oli juba keerulisem – mäed, päike ja vein olid teinud oma töö. Tagasi Goghtisse jõudes tegime kohaliku magasini juures kerged õlled ja otsisime bussi, mis meid Garni templi juurde veaks. Õhtu lõppes piduliku söögiga Jerevanis, Kaukaasia restoranis. Väärt koht ja üldsegi mitte kallis – soovitan soojalt. Aga seda kuidas sinna saada ma teile küll praegu öelda enam ei oska.

01.07.2007
Kell lõi just neli ja meie istume Burjakani nimelise linnakese keskväljakul (kui seda nii võib nimetada) ja ootame Jerevani bussi. Koht on üldiselt rahulik ja uinutav, kui paar räuskavat vanameest ja üks tüütu nagaman välja jätta. Lasime kella neljasel bussil minna, sest vaja oli poodi minna ja mõned õlled tuua. Külarahvas teab rääkida, et järgmine/viimane buss läheb kell 18.30. Varusime kamba peale 6 õltsi ja hakkasime lõõgastuma. Ja mida siis ma lõõgastumise juures täheldasin: 110 kg blond 193cm pikk meesisend pälvib siin paigus palju tähelepanu, samuti rastapatsid ja kõik, mis ei ole lühikeseks pöetud meeste soeng + viikarid ja T-särk ja kingad ning seda kõike u 170-180 cm ulatuses. Ühesõnaga tsirkus Barcelona oli keskväljakul ja mitmed kohalikud käisid meid kaemas. Võib-olla ma reageerin üle, aga seelikuga karu (kellel ühel rattal sõitmise trikk praegu päris hästi välja ei tule) tunne on mul praegu küll.Nüüd aga Burjakanist lähemalt. Burjakanis asub maailmakuulus observatoorium. Kohalik astronoom tegi meile ka kerge ekskursiooni observatooriumi territooriumil. Pärast käisime külaliste majas ekskrementeerimas. Nr.2 on üldse millegipärast siin praegu probleeme tekitanud. Kuradi lääne ühiskond, rikub ära ja pärast ei saa enam looduses hakkama. Igaljuhul giidi onu hakkas mööda külaliste maja suurt saali närviliselt ringi talluma, kui me üksteise järel WC-d vallutasime. See selleks. Ringkäik tehtud saime endale taksisti, kes meid 25km eemal asuvasse Amberi kindlusesse sõidutas. Kui me kogu oma koliga auto peale saime ja auto esimese meetri liikuda oli jõudnud kukkus vanal väsinud volgal mingi osa summutist ära. Juht vaatas ukse vahelt põhja alla ja sõitis edasi. Suure mürina saatel jõudsime u 3200 m kõrgusel asuva kindluse juurde. Ümberringi oli aimata mõne üksiku lambakarjuse olemasolu, aga üldiselt oli koht ikkagi jumalast väga hüljatud. Sõime kindluse varemete jalamil väikese lõuna ja sõitsime alla tagasi.Panen nüüd pastaka ja paberi kotti ja hakkan õlut jooma ning kohalikke üksisilmi põrnitsema. Kohe saab teada, kes keda!

02.07.2007
Täna otsustasime võtta puhkepäeva ja Jerevanist mitte välja sõita. Alguses oli plaan pikemalt magada ja välja puhata, aga päike hakkas nagu nimme aknast sisse paistma ning külamehed midagi meeletu hooga puurima nii, et ärkasime kõigest 40 minti tavapärasest hiljem.Parkisime end just Republic Square’i äärse pargi ühte kohvikusse hommikust sööma. Kuigi tegemist on välikohvikuga leidub siin ikkagi peller, kus on võimalik läänepäraselt ära ajada nii nr.1 kui nr.2 tüüpi hädad. Kuna meil kuhugi kiiret ei ole ja meeletuid jalgsimatku ette pole vaja võtta võib endale varajase ärkamise puhul ühe õlle lubada küll. Senini on mu lemmikuks osutunud Kotayki kaubamärk. Pole päris lurr ja lambapissi ka ei meenuta. Üldiselt mulle Armeenia õlled ei istu, aga harjumusest ja suurest leitsakust tingituna pistan ikka päevas 3-4 pudelit nahavahele. Õllejoomisega seoses meenub eilne tagasisõit Burjakanist. Nagu eelnevalt juba mainitud sai istusime Burjakani keskväljakul ja bussi oodates jõime ohtrasti õlut. Külarahva jutu järgi pidi buss kohalikku peatusesse saabuma kell 18.30. Kuna tegemist oli väidetavalt viimase bussiga ja Andril hakkas just kell 18.28 pissihäda, leidis konsiilium, et Andri ei saa praegu kusele minna, vaid peab selle kiire asjaga Jerevanini ootama. Loomulikult oli buss nr.520 sõitnud umbes kuus ja pool minutit, kui Andri näost kollaseks tõmbus ja genitaalid pihku haaras. Äärepealt oleks asi juba ropuks läinud, aga õnneks saabus bussipeatus. Andri tormas tuhatnelja põõsaste vahele, teadmisega, et raha ja telefon ja muu eluks vajalik on taskus. Kuna asi tundus surmkindel olevat, siis keegi teda assisteerima ei tormanud ja nägime vaid, kuidas põõsas, kus taga andri oma häda tegi, kurvide taha kadus. Jõudsime Jerevani ja võtsime sihi tuttava Kaukaasia resto poole. Pärast korduvaid üritusi Andrile helistada avastasime, et telefon on Andri seljakotis, aga seljakott on Tultsi seljas. Seega kontaktilootus maailmaränduriga oli kadunud. Sõime kõhu Kaukaasia restoranis täis ja läksime koju. Paanikaks polnudki põhjust, pärast korduvaid seiklusi oli Andri õnnelikult ööbimiskohta jõudnud ja juttu jätkus pikaks ajaks. Kui teid huvitab, mis täpselt juhtus, peate tema enda käest küsima. Kokkuvõtteks pean ütlema, igal reisil on raudselt kaks asja, millega jamasid tuleb: taksojuhid ja kusemine!Tänase päeva naelaks kujunes Ararati konjakitehase külastus. Ronisime mäest üles ja me ei pidanud konjaki kodus pettuma. Degusteerimise käigus paljastati meile konjaki joomise ja tootmise tagamaid. Belõi Aisti isu võttis küll terveks eluks ära. Tehas ise oli prantslase poolt ära ostetud ja korda tehtud. Päris eurokas kohe. Pärast degustatsiooni lasti meid kambaga suurde hoiustamisruumi, kus lebas sadade ja sadade viisi tammevaate konjakipiiritusega. Armeenia konjaki võlu pidi peituma puhtas vees ja soodsas kliimas. Kas te teadsite, et konjakit tehakse ainult valgetest viinamarjadest?

03.07.2007
Täna käisime Sevani järve ääres. 800 drahmi eest viis marsa meid Armeenia kõige suurema järve äärde. Kohale jõudes selgus, et tegemist on ühe korraliku turistiurkaga ja Sevani nimeline linn on paras industriaalpeldik. Ainuke ilus asi oli järve selge vesi. Ainus, kes jääkülma selgesse vette julges ronida oli Tults. Poisid kartsid genitaalide hernekommistumist ja veel igast muid asju. Tuju ka eriti ei olnud.Sevani järve ajaloost nii palju, et kuldsel nõukogude ajal tuli valitseval kommuaparaadil hiilgav idee järve pindala vähendada ja veekogu all olevat maad kasulikumalt kasutama hakata. Ehitasidki siis nemad sinna ühe suure hüdroelektrijaama ja lasid järve 19 meetrit madalamaks. Saarest, mis järves asus sai poolsaar ja saarel asuvast eraldatud kirikust turistide meelispaik.Õhtu lõppes joominguga, 0.8 promilli pole kaugeltki mitte adekvaatne kirjeldus. Homme Gruusiasse.

04.07.2007
Hommikul kell 6.55 helises äratuskell. Õhtul ei saanud päris selgeks, millal ja kust buss Gruusia poole liikuma hakkab, seega otsustasime varem ärgata. Stepan (kutt, kes meile Jerevanis öömaja pakkus) helistas bussijaama ja sai teada, et bussid Akhalkalakisse väljuvad Jerevanist kuni kella 9.00ni hommikul. Korjasime oma kama kiiresti kokku ja kimasime bussijaama.Bussijaamas tekkis meeletu tüli marsajuhtide vahel, sest vennad ei suutnud ära otsustada, kelle marsas me oma reisi jätkame. Üks härrasmees oli äärmiselt agressiivne, aga nagu hiljem välja tuli, oli tal selleks isegi teatav õigus. Nimelt oli tema täita olnud marsa ajaliselt varasem, kui selle teise venna marsa, kes meid naerusui oma bussi üritas pakkida. Seal on aga komme, et ükski masin ei liigu enne paigast, kui ta pilgeni inimesi ja muud pahna täis ei ole. Sõnasõda lõppes ja üsnagi täistuubitud Ford Transiti logu hakkas liikuma. Pealik arvas, et Akhalkalakisse peaks sõitma kuskil 4 tundi (hiljem selgus, et läks 6, +/- 2tundi on siin maal kärbsemust). Gruusia piiril selgus, et ühel väga vanal ja üsna viletsal taadil oli taskus veel nõukogude liidu punane pass. Bussijuht ja reisisaatja läksid näost valgeks, kui seda nägid. Võtsid taadi kaenlasse ja läksid piiripunkti asju ajama. Lõpuks jäigi mees meist piirile maha, sest kui ta olekski riigist selle passiga välja saanud poleks teda kunagi enam tagasi lastud.Pärast piiri saime aru, miks Hamlet idee peale mööda seda teed tagasi Gruusiasse minna kisendama ja protesteerima kukkus. Tee oli lihtsalt nii halb, et bussijuht pidas paremaks vahepeal tee kõrval põllul sõita. Vaatamata meeletust rappumisest suutsid Andri ja Tults ikkagi silma looja lasta. Seda oli küll äärmiselt naljakas vaadata, aga pikutada nad igaljuhul suutsid. Akhalkalakisse jõudses olime kõik korralikud pasteedimassid. Sõit oli kurnav. Bussijaamas hakkasid onud kohe taksoteenust pakkuma, päris kättpidi külge ei tuldud, aga ebameeldiv oli see natuke siiski. Ütlesime, et oodaku siin, me lähme käime turult läbi ja sööme midagi. Nii saime vendadest lahti. Linn ei olnud eriti suur, kuna ta asus Armeenia piiri ääres, olid siinsed asukad enamasti Armeenlased. Kui neilt küsida, et mille kuradi pärast teil siin nii sitad teed on ja üldse elu nagu suuremat sorti peldik välja näeb vastasid nad, et enamus siinelavatest inimestest on Armeenlased, Gruusia valitsusel on nende tegemistest poohui ja raha nad siia piirkonda ei anna. Vähemalt aus vastus. Huvitav, mis siis juhtuks, kui Eesti valitsus Narvaga sama diili teeks? Siis peaksin vist oma pisikesele kollasele häärberile idas 3 m kõrguse betoonaia ehitama! Igaljuhul nüüd teemasse tagasi pöördudes sisenesime suure hooga turule. Kõht oli tühi ja nõudis täitmist. See, mis nüüd turul toimus oli siiani mu reisi kõige ebameeldivam osa. Võimalik, et mingi osa mu ärritumisest oli kaasa tulnud juba loksuvast bussist ja tühjast kõhust, aga ikkagi ei suutnud ma aru saada, kuidas ma järsku suureks roosa kleidiga tsirkusekaruks transformeerusin ja nii palju elevust tekitada suutsin. Turueided üritasid kõike, mis neil oli meile pakkuda, härrad lihtsalt piidlesid väga pingsalt. Leidsime turu lõpust ühe šašlõm/kebabi baari ja astusime sisse. Suhteliselt odava hinna eest sõime kõhu täis, aga ei saanud märkamata jätta, et kõrvallauas maksid härrased siiski poole vähem. Üle pika aja sai õlut kah keresse kallata, kuigi maitselt sarnanes see pigem mingi hapu lägaga. Aga noh nagu varem juba öeldud sai, siis sitta õlut suudavad vist ainult Mehhiklased teha.Primaarsed vajadused rahuldatud otsustasime oma teekonda jätkata. Sihiks kujunes Vardzia koobaslinn. Ostsime poest 2 liitrit veini, käntsaka vinnutatud liha, hunniku lavašši ja veel üht-teist nipetnäpet ning asusime taksisti värbama. Bussijaamas pakuti meile takso hinnaks 50 larit. Kaardilt vaadates ja baarist küsides saime vastuseks, et Vardziasse võib olla kuskil 35-40 kilomeetrit. Kohalikud vennad aga korrutavad distantsi alati kahega, sest endi sõnul peavad nad ju tagasi kah kuidagi saama. Igaljuhul esimese taksisti käest küsides vastas see, et tema värbamine läheb maksma umbes 70 larit. Ütlesin, et bussijaamast pakuti meile 40 lari eest küüti. Onu ütles, et see on sulaselge vale ja 60 lariga oleks ta meid nõus veel viima. Ütlesin aitähh ja keerasime selja ning alustasime edasiliikumist. Järsku läks selja taga lärmiks ja onu oli nõus 50 lariga meid ära viskama. Ei olnud erilist tahtmist nendega võidelda, seega võtsime pakkumise vastu. Selgus jälle tõsiasi, et iga taksojuht v.a Hamlet, on korra Eestis käinud, omab seal mingit naist või pudupoodi. See taksojuht väitis, et tema on Tallinnas sündinud ja 4 aastat seal elanud ja kuna me “omad poisid” oleme oli ta nõus meid poolmuidu ära viskama. Ei osanud selle peale midagi kosta ja sõitsime armeenia diskomuusika saatel rahulikult edasi. Enamus teest veeresime muidugi allamäge ja bensu kulus ainult automaki tööshoidmiseks. Ei hakanud nokkima, et kauplemise käigus viitas onu mägedes meeletult kuluvale bensiinile. Mõne aja pärast selgus, et meie taksist on üks paras suli. Üritas meid 16km meie tegelikust sihtmärgist varem maha panna. Suure surmaga ja korraliku sõimuga suutsime selle vahemaa kahandada 6 kmni. Ma läksin lõpuks endast päris välja, süüdistasin onu pettuses, mis talle mitte kuidagi hinge ei mahtunud, ning soovitasin tal ausa töökoha leida ja lõpetada turistide petmine. “Kah mul oma mees!”, ütlesin veel kõige lõpuks. Tema familiaarsuses kahtlemine läks mehele muidugi kõige rohkem hinge. Sõitis teine mõnda aega meil siksiga järel ja pakkus, et 10 lisalari eest viskab ta meid ära. Saatsin ta pehmelt pikalt ning lõpuks saime rahu. Hetkeks mil rahu tekkis oli kell jõudnud juba kuskil 16.00-17.00ni õhtul. Päike siras täiesti selges taevas ja mägede vahel liikus minimaalselt õhku. Tegelikult me päris täpselt ei teadnud, mis meist saab. Teadsime, et oleme Vardzia koobaslinnusest umbes 10 km kaugusel (hiljem selgus, et umbes 6km) ja et kui me sinna jõuame, siis seal saab peavarju. Teekond kulges enamjaolt ülesmäge ja vee kulu oli meeletu. Tempos me ka muidugi erilisi järeleandmisi ei teinud ja tunni pooleteisega olime kohal. Koht on maaliline, mäesein auke täis, ümberringi täielik rahu. Üks perekond peab mäe jalamil mineraalvee vanni ja elab kitselihast ning turistide majutamisest. Lunastasime endale 10 lari eest “all inclusive” paketi - voodikoht + piiramatu mineraalvee kasutamise võimalus, lisaks ka hommikusöök. Üle pika aja lihtsad inimesed, kes ei üritanud meil nahka üle kõrvade tõmmata.Suplesime päris pikalt soojas mineraalvees, sõime kõhu liha ja saia täis, rüüpasime veini peale ning peagi vajusime kõik magama. Linade vahel polnud nüüd maganud juba peaaegu nädal aega ja uskuge või mitte on see magamiskotile vahelduseks väga mõnus.

05.07.2007
Hommikune ärkamine venis päris pikale, aga uni puhaste linade vahel oli ka mõnus. Kuhugi meil kiiret ei olnud, seega magasime rahus. Umbes 8 ajal saime kargu alla ja maandusime kohe nooruseallikasse. Õnnes jäid puudu vaid mõned punktid. Need, mis end 3000 km kaugusel Tallinnas just tööle sättisid. Pärast värskendavat mineraalveevanni läksin pereema käest uurima, kuidas selleg hommikusöögiga asjalood on. Puhtjuhuslikult sattusin Saksamaalt küllasõitnud perepoja otsa, kes mind ilma korraliku tša-tša klõmmita toast välja ei lasknud öeldes: “Sa oled külaline minu majas, joo koos minuga!” Hommikul kell 9 polegi veel nii kanget alkoholi joonud. Igaljuhul kui ma pealekast keeldusin saavutasin kohalike klemmide seas kohe respekti. Peale hommikusööki läksime kuulsat koobaslinnust avastama. Koht oli äge, isegi väga äge. Kunagi kuninganna Tamar’i ajal elutes selles samas kaljuseinas umbes 50 000 hinge. Linnuses oli ka praegugi funktsioneeriv klooster, kus elutses 6 munka. Üks härrastest tegi meile isegi pisikese tuuri mäekülje sees ja näitas paari strateegiliselt tähtsat kohta. Üks oli miski veekogunemis auk ja teine läbi mäe jooksev tunnel. Tuiasime mõnda aega mööda treppe ja õõnsusi ringi ning ronisime alla eluvee allika juurde tagasi.Majarahva käest uurides saime teada, et kell 13.00 läheb teeristist ainuke marsa, mis päevas inimesi tsivilisatsiooni veab. Asusime aegsasti ootama, sest uued kohad tahtsid avastamist. Selgus taas tõsiasi, et ka Gruusia marasad on kummist ja mitte kedagi tee äärde ei jäeta. Tädid suurte kottidega, onud juustulaaridega, kõik pakiti peale. Mingi hetk on kõiges nii jumala ükskõik, et sõida kasvõi katusel.Marsa maksis 4 larit per nupp, mis on üsnagi soodne tehing. Sama bussi peale pakkis end ka 3 sloveenlast, kest tulid Türgist ja olid teel Iraani . Tundusid täitsa toredad tegelased olevat, kuni selle ajani, mil nad oma räuskamise ja kisamisega kogu marsa närvi ajasid. Ometi istusid nad kolmekesi kõrvuti umbes 80cm pikkusel pingil. Enne lõpp-peatust oli kange tahtmine vähemalt kahele neist tagavararattaga piki piilumist äsada, aga nagu tavaliselt neelasin viha alla ja jätsin pahanduse tegemata. Kuradi kultuuridevahelised erinevused!Akhaltšikris ootasime tunnikese marsat, mis viis meid tänase päeva sihtpunkti - Borjomisse (sõit Akhalttšikrist Borjomisse kestis 3 tunnikest). Mulle hakkas see linn silmapilkselt meeldima. Vaikne, roheline ja energiavarusid taastav. Lonely Planeti järgi leidsime endale ka hea öömaja. Jooksev vesi (kas külm või kuum olenes boileri tujust) ja puhtad valged linad. Seadsime end hostelis rõõmsalt sisse ja läksime linna peale laiama. Kohalik rahvas oli märksa sümpaatsem ja kordades vabameelsem kui eelnev kogemus Akhalkalaki turuplatsilt. Tegemist siiski kuulsa kuurortlinnaga. Õhtusel platseerimisringil sattusime ühe tädi otsa, kelle tütar on eesti mehe naine ja elab Eestis ja kelle tütretütar on noor teatrilootus Natali Lohk. Tädi kutsus meid endale külla, näitas pilte ja pakkus kohvi. Vaimustav õhtu. Pärast läksime promenaadile ja lakkusime end veinist purju.

06.07.07
Täis, silmini täis. Stas jõudis ka lõpuks Borjomisse. Täna olnuks isa sünnipäev.

07.07.2007
Maagiline kuupäev. Lollid inimesed abielluvad täna, et oleks kergem pulmaaastapäeva meeles pidada. Abielu on üks saatana väljamõeldis. Ajab ihu kihelema.Jõudsime oma vahva reisiseltskonnaga Kazbegisse. Linn asub Lõuna-Osseetias. Jube unine koht. Elanikke on 4000 ringis ja elu seisab. Täna üritasime linnas lõunat süüa. Kolm söögikohta on kokku, ühe kokk oli poes, üks oli turiste täis. Kolmandast tellisime kamba peale 40 khinkalit ning õgisime end oinasteks. See oli ka põhimõtteliselt päeva tipphetk. Vihma kallas meeletult ja sittagi polnud teha. Passisime onu Vano juures. Öömaja maksis 15 larit per nupp.Jõudehetk pani asjade üle järele mõtlema. Mulle tundub, et jutt Gruusia külalislahkusest on muutumas paljaks müüdiks. Inimesed üritavad siin turistil kogu aeg võimalikult palju nahka üle kõrvade tõmmata ja pöördelt kannaga anaali suruda. Samas kõik peavad elama, aga kas just see on see kõige õigem viis hinge seeshoidmiseks, on küsitav. Paar erandit on loomulikult ka olnud - tädike Borjomist ja Vardzia mineraalveebasseini perekond. Pealegi nii palju kui mina näinud olen on siin väga palju täisjõus mehi, kes lihtsalt töötamise asemel passivad päevad läbi ja ootavad turisti, kellele ära teha. Ei oskagi arvata, kas soe kliima muudab inimesed laisaks või on tegu kohaliku traditsiooniga.Igatsus ühe armsa inimese järele muutub päev-päevalt järjest talumatumaks. Õnneks leiutas jumal ka siin hüljatud maanurgas alkoholi. Olgu ta tänatud!!

08.07.2007
Juulikuu kaheksandal päeval jõudsime lõpuks ringiga Tbilisisse tagasi. Hommikul enne ärasõitu võtsime julguse rindu ja ronisime Kazbegi mäe jalamil oleva kiriku juurde. Väsitav tegevus see mägede vallutamine. Poole mäe peal, kui pulss ilma mingisuguse probleemita 200 välja tagus soovisin, et poleks hommikul suitsu ette pannud. Teine pool mäest oli märksa kergem ja kui kirik silmapiirile ilmus muutus jalg õige kergeks. Alguses oli päris pilvine ja kirik maetud halli massiga. Mõne aja pärast aga pilved hajusid ja see pilt, mis nüüd avanes oli kogu pingutust väärt. Mõnnasime mõnda aega seal kiriku ümber ja ronisime alla tagasi. Sõime lõunat ja läksime marsat püüdma. Sõit Tbilisisse kestis kaua ja bussijuht tagus üsna tihti risti ette. Rahu ja vaikus ja kogu unisus jäid maha Kazbegisse. Tbilisi on ikkagi suurlinn.Õhtu lõpuks lunastasime endile ühest saatanast vaevatud majas voodikohad. Majaemand on hingelt ja mulle tundub, et ka vere poolest sakslanna. Reeglid on raudsed, aga samas maja on korras.
Reeglid:
1. Voodi peal istuda ei tohi
2. Elektripistikuid kasutada ei tohi.
3. Riideid tuppa kuivama riputada ei tohi.
4. Pesemine maksab 2 lisa larit kord.
5. Kodus peab olema hiljemalt kell 12, muidu tuppa ei saa.

Kindlasti oli midagi veel, aga läks lihtsalt meelest ära. Muud praegu nagu häda ei olegi, ainult et unenäod muutuvad järest sürreaalsemaks ja igatsus kodu ja heinamaa järele on juba peaaegu 8 punkti 10st!

10.07.2007
Alustan eilsest päevast. Kui me lõpuks proua “maksa-iga-liigutuse-eest” juurde sisse sadasime polnud enam ühtegi energiakübet alles ülestähenduste tegemiseks. Põhimõtteliselt tallasime päev läbi mööda Tbilisit ringi. Nüüd kõigest lähemalt.Pärast väikest ekskursioonituuri suundusid Markko, Tults, Stass, Andri ja Kätlin türgi sauna. 50 lari eest said nad endale privaatruumi väävlivannide ja muu küürimiseks vajalikuga. Lisa 10 lari eest küüris üks taat nende nahad nii puhtaks, et kui ma neid 1 tunni pärast saunast väljumas nägin, olid kõik 2 tooni heledamad ja ruigasid mõnust. Mul ei olnud isu sauna minna. Hiljem mõtlesin, et isegi võinuks, aga otsustamise hetkel tahtsin veits aega üksi olla ja kuskil baaris paar õlut juua. Tore olnuks küll vahepeal ka puhtaks saada, kuid nagunii saab nädala lõpus kodus tuttavasse poolsuitsusauna ning õige eesti mees käibki ainult 2 korda aastas saunas ja ülejäänud aja haiseb. Puhaste nahkadega tikkusid kõik rahva sekka ja sealt saigi alguse Tbilisi linna baarituur.Tänu eilsele baarituurile venis tänane hommik plaanitust pikemaks. Kuigi osad seda eitasid, hüppasid pisikesed pohmellijänkud mööda tuba ringi ja tühistasid iga ärkamisürituse. Lõpuks nagu ikka, saabus paratamatu - tuli kusele minna ning koos mürkidega väljus kehast ka uni. Hommikusöögiga ei viitsind pikalt pingutama hakata. Astusime metroojaama lähedal asuvast McDonaldsist läbi ja parkisime kere rämpsu täis. Ma võtsin 4 juustuburgerit ja väikse fanta. Kõhu petsin ära küll.Järgnesid marsaotsingud. Sihtpunkt- Telavi. Telavi on Kakheti keskus. Kakheti on Kagu-Gruusias asuv veinipiirkond. Telavis elab umbes 28 000 inimest. Selline Rakvere või Paide sarnane linnake. Palju pubekaid ja noori inimesi. Siiani kõige läänelikum asustus väljaspool Tbilisit. Lääne poppkultuur on ka siinsete noorte ajud pehmeks loputanud. Tallavad mööda peatänavat ringi, lasevad mobiilist muusikat ja riietuvad, kuidas jumal juhatab. Tegelt mul on poohui, kuidas nad riietuvad, aga lihtsalt see kõik on nii kuradi naeruväärne. Subkultuure siin näha ei ole, kõik on suhteliselt sama MTV puuga löödud.Tõejumala ees käsi südamel seistes ütlen, et Armeenia ja Gruusia on end mu jaoks ammendanud. Kindlasti ei saanud ma selle lühikese ajaga korralikku ülevaadet nende maade ilust ja võlust. Mäed mind enam ei eruta, veinist saan suhteliselt kindlalt alati liberaalsed noodid väljaheiteharmooniasse ja õlu kah pähe ei hakka. Tahan Tõmmmu Hiidu ja ükskõikseid Eesti inimesi, kes mind surnuks ei piidle, kui ma mööda seina äärt punktist A punkti B üritan hiilida. Kaks päeva on veel ees. Loodame, et juhtub midagi meeliülendavat.

11.07.2007
Magasin väga hästi. Selle reisi kõige rahulikum öö. Polnud pornograafilis-ulmelisi õudusunenägusid ja voodi ka ei krigisenud. Koht, kus ööbime kannab nime Tuskishvili külalistemaja. Väga puhas ja ilus maja, konkreetne ja korralik. Potiga WC ja soe vesi. Üks öö + hommikusöök maksab 25 larit per nupp. Ei tea, kas külalistemaja omaniku rahvuse ja koha puhtuse vaheline seos on statistiliselt oluline, aga siiani on jäänud küll selline mulje. Tbilisis, kus oli ka väga korralik elamine oli maja omanikuks sakslanna, selle maja perenaine on rahvuselt ukrainlanna. Igal juhul põlisgrusiinid mult plusspunkte ei saa, aga keda see kotikski, peaasi, et neil endal hea olla on.Nüüd aga tänasest päevast. Alguses oli plaan omal käel ümbrust vaatama minna, aga majaproua soovitas meile oma naabrimeest, kes meid 50 lari eest kamba peale päev otsa mööda Telavi ümbrust ringi sõidutab. Ronisime kuuekesi kuti Ford Scorpiosse (pluss juht) ja esmalt sõitsime Tsinandalisse. Tsinandali küla on tuntud valge veini ja Chavchavadze perekonna häärberi poolest. Tsinandali asub 10 km Telavist kagus Gurjaani tee ääres. Kui rohkem teada tahate lugege Lonely Planetist, ma ei viitsi rohkem tõlkida. Meie läksime sinna eesmärgiga rünnata mõnd veinikeldrit, aga kohale jõudes leidsime eest üüratu inglise stiilis, kuid üsnagi umbe kasvanud pargi. Tegime mööda pea-alleed väikese tuuri ja sõitsime edasi. Järgmine sihtpunkt oli Gremi kirik-kindlus, mis asub Telavist umbes 19 km kaugusel. Koht oli ilus, aga igav, nagu enamus neid kiviblokkidest ehitisi. Kohaliku muuseumi valvur oli oma mees. 1990.aastal juhtus ta Eestis käima ja ostis Kadrinast endale Volga. Teine vana, kes temaga seal muuseumi ees aega surnuks lõi oli aga aastatel 1969-70 Kingisepas aega teeninud. Grusiinide väidetav ja tegelik seotus Eestiga on üldse hämmastav. Vähemalt 75% inimestest, kellega meil on tulnud tegemist teha on oma sõnul Eestiga seotud. Kes on seal töötanud, kes aega teeninud, kes sündinud, kes plätusid või sõiduautosid tarninud. Kohati on mul tunne, et nad valetavad, aga millegipärast arvan, et enamusel neist pole selleks põhjust ja Eesti ongi siinmail kuulus.Gremist lasime me suht ruttu jalga ja sõitsime Nekresi kloostrisse. Klooster asus kurjakuulutavalt kõrge mäe otsas, kuid selleks, et me ettevõtmine ei muutuks ainult pröökeretkeks otsustasime veits kultuuri ka lisada. Nagu lõpuks välja tuli, oligi kloostri juurde u 1.5 km ülesmäge jalutamist. 40 kraadises päikselõõsas muutus see üsna kiiresti surmavalt kurnavaks. Mina ja Tults ei suutnud rohkemat poolest mäest. Teised olid sisukamad ja vallutasid kloostri. Selgus, et klooster nagu klooster ikka, ainult mäe otsas. Teema ammendatud.Pärast füüsilist pingutust leemendasid kõik mõnusalt ja kõht oli ka vahepeal tühjaks läinud. Palusime taksojuhti, et ta meid mõne söögikoha juured maha puistaks. Kvareli linnakese ühes peatänava äärses tagasihoidlikus lokaalis saime lõpuks tunda seda, mida gruusia külalislahkus tegelikult tähendab. Laud oli lookas kõikvõimalike liharoogade, salatite ja juustusortide all. Ega märjukesestki puudust polnud. Kolm õlut, liiter veini ja pudel konjakit. Kuninglik eine ja paljaks meid ka ei röövitud. Tuju läks kohe heaks. Lisaks valati lahkudes konjakipudel uuesti ääreni täis ja anti liitrine fanta ka “pealekaks” kaasa. Kõht täis ja tuju ülemeelik seadsime sihi Kindzmarauli tehase peale. Poleks suutnud uskuda, et nii tagasihoidlikus kohas toimub nii hea veini tootmine. Kohalik veinimeister tutvustas meile katakombe meenutavaid veinihoidlaid ja andis erinevatest vaatidest veini maitsta. Kindzmarauli vein laagerdub mäe sees asuvates tunnelites, mida on kokku 7.2 km ja mis sisaldab endas 3 000 t0nni veini (see on aastane toodang). Tunnelist väljudes pidime tunnistama, et Kindzmarauli teeb oma tööd hästi. Üriasime veinimestrilt ühte tsisterni endale kaubelda, aga too ütles, et alla 15 000 dollari pole see kuidagi võimalik. Lõpuks saime kaubale, et tüdrukud jäävad sinna ja vein on meie, aga kuna selline jutt preilide silmi sädelema ei löönud jäi kaup katki. Lubasime, et tuleme 5 aasta pärast tagasi. Veinimeister lubas selleks ajaks tunnelid korda teha ja mäe sees olevale veinimuuseumile ja restoranile ka elu sisse puhuda.Päev pidi lõppema kultuurselt. Mõeldud tehtud. Sihtmärk Alaverdi katedraal. Väga kõrge kivist maja. Täna nähtutest kindlasti kõige imelisem. Astusin väravast sisse ja enne kui jõudsin katedraali territooriumile siseneda hakkas üks on väga erutatult midagi seletama. Onu keeldus mind südsusetu riietuse tõttu sisse laskmast ja nõudis, et ma seeliku selga paneksin. Ma polnud selle transseksuaalse aktsiooniga nõus ja pidasin paremaks värava taga konjakit juua. Teised käisid sees ja tegid pilti.Homne plaan on Davit Gareja kivisse raiutud kloostrid. Siis kimaga Tbilisisse, kotid Kindzmaraulit täis ja lennujaama ööd surnuks lööma. Lennuk peaks öösel 2-3 ajal minema. Oh sa õnnistav.

13.07.2007
Eilne päev sai just läbi. Lennukini on jäänud veel paar tundi. Käisime Davit Garejas. Ei tea, kas asi on tüdimuses või liigses päikeses, aga see sõit sinna tundus küll täitsa asjatu. Tulime Tbilisisse ja jõime end täis. Tšek-innis mõnitasime Markkoga mingit Gruusia superstaari, kes meist süüdimatult oma kaamerameeste ja emade-vanaemade armeega ette trügis. Tal oli karvane perse ja veel palju muidu puudusi. Igaljuhul loodame, et meie möla kuhugi Gruusia rahvustelevisiooni eetrisse ei pääse. Vennasrahvas ikkagist.Läbi see nali.