elulabor

29.07.2008 – Tashkent – Pizdauskas palavus ja poliitilised pudrunuiad

Kui ma viimati AirBalticu öölennu lõppedes Milanis oma jalgu ei tundnud lubasin, et enam kunagi oma jalga selle kitsa risu peale ei tõsta. Elu läks teisiti. Saatus tõi mind sama firma öölennule Tashkenti. Lennu aeg neli tundi ja kakskümmend minutit. Lendasin ja nutsin kõhus veerand kasti Stassiku reispassiks toodud Red Bulli energiajooki.


Tashkendis maandusime 6.40 kohaliku aja järgi. Selleks hetkeks olin üleval olnud juba liiga palju. Alguses ma ei mõistnud, kuhu kõik spurtisid, aga pärast tunniajast tiheliolekut passikontrolli järjekorras hakkasin mõikama. Passibossid olid ülbed ja aeglased nagu getokuked pärast esimeste kannuste teenimist. Neurootilisemad naised hakkasid vaikselt endas välja minema ning järjekorrast oli ammu juba moodustunud ühtlaselt tungiv mass. Passikontrolörid käisid aga rahus korda-mööda suitsupausidel ja neil polnud vähematki muret sellega, et inimesed umbses suitsuses ruumis üksteise ajudel ja varvastel tampisid.


Passikontrollis jamasid ei tulnud, asjade deklareerimisel ka mitte. Kui tüütu passimine välja arvata, siis tundus, et korrumpeerunud ja rahaahne bürokraatiamasin astus meist umbes meetri võrra vasakult mööda. Edasi sammusime rõõmsalt teadmatusse.
Riia lennujaamas tehtud plaani kohaselt tahtsime Tashkendist kohe jalga lasta ja võimalikult vähese närvikuluga Khivasse välja jõuda (u. 1000 km Tashkendist läände). Generaalplaan nägi ette, et riigis veedetud aja jooksul on vaja läbi käia neli sihtpunkti : Khiva, Bukhara, Samarkand ja Tashkent. Infoallikad teadsid rääkida, et mujal on lohaka sotsialismikäe poolt tekitatud absoluutne kaos ning oma aega seal raisata ei maksa.
Tampisime siseriiklike lendude sektsiooni. Kell oli selleks ajaks juba umbes 8.00 ning ilmaennustuses lubatud palav ja väsind vaimu eriti rõhuv lämmi aasia kliima hakkas endast vaikselt märku andma. Internatsionaalsest sektsioonist väljudes ründas meid kohe taksistide parv, kelle silmist võis välja lugeda üht: “Tule valge liikuv rahakott, sõida mu taksoga, tee mind rikkaks ja las ma keeran sulle emotsionaalselt taha!” Meil olid aga muud plaanid ja me ei lasknud ennast taksistidest segada. Tuli ainult meelde eelmise aasta reis, kus korraks lõi õiglustunne rinnas lõkkele ning oli tahtmine kõik selle raha-ahne ja idiootse töö kohta välja öelda…


Igaljuhul murdsime end siseriiklike lendude saali ning hakkasime asja uurima [siseriiklike lendude saal asub suure torni juures, internatsionaalsete lendude saalist väljudes peab keerama paremale, küsige mentide käest, nemad on sõbralikud]. Lonely Planeti poolt pakutud hommikuse lennuki peale poleks me ka oma kõige märjemates unenägudes jõudnud (tsit.Junolainen, 2008). Kõik liikus lihtsalt nii kuradi aeglaselt. Siseriiklike lendude saalis oli 4 kassat, infoluuk ning vahetuse ülema luuk. Kokku kuus kuradi luuki, millest kahes istusid elus ilmselgelt korduvalt pöördelt kannaga näkku saanud naisterahvad.. Kõik juhatasid kõrval asuva luugi juurde. Lõpuks saime teada, et õhtul läheb lennuk Khivasse, maksab umbes 100 000 sumi (80-90 doltsi) ja maksta saab ainult kohalikus rahas. Valuutavahetuse luuk oli ka samas reas, aga see avati alles 9.15 (oodata jäi 45 minti). Istusime ja ootasime siis, ma higistasin Red Bulli kogu aeg sisse, aga tundus, et see poolik kast ei tahagi ära lõppeda.
Kui kell 9.15 sai, polnud kedagi veel kuskil näha. Selgus, et see on üks kõige viimaseid valuutavahetuspunkte lennujaamas ja siia jõuavad tädid umbes 40 minuti pärast. Vinnasime kotid selga ja läksime mõnda rohkem elu keskmes asuvat punkrit otsima.
KOLM TUNDI peale Usbekistanis maandumist oli meie valduses umbes viis 5 cm paksust 1000 kupüüriliste rahatähtedega paberipatakat. Kimasime jälle siseriiklike lendude sektsiooni. Valisime kõige ilusama tädiga kassa ja hakkasime teda oma murega ahistama. TULI VÄLJA, et õhtusele lennukile on veel ainult 3 kohta. Uue variandina pakuti järgmise päeva hommikul kella 9.00st lendu. Alternatiiviks oli kaks korda nädalas (meile veel mitte teadaoleval päeval) liikuv rong, mis sõitis 22 tundi. Võtsime nõuks need saatana lennupiletid enne ära osta, kui mingi müstiline jõud kogu süsteemi veel aeglasemalt tööle paneb. Lennupilet maksis 89500 SUMi (1 dollar = 1360 SUMi). Nelja pileti vormistamine “süsteemis” kestis umbes pool tundi ning ainukeseks leevenduseks oli avara dekoltee vahelt paistev prink rinnapartii. Ilusad inimesed teevad ootamise talutavamaks.


Piletid käes asusime bussipeatust otsima. Otsustasme end taksistidest ikka mitte segada lasta ja valisime kordades odavama ühistranspordi. Taksojuhid tahavad alguses 10 doltsi, tingides saab 4-5ga. Buss maksab 300 SUMi ehk umbes 0.1 dollarit.
Pressisime end nr.77 bussi peale. Lonely Planeti ja meie lootuse järgi pidanuks buss meid Chorsu Bazaari lähistele viima. Bussis pileteid müüv reisisaatja pidi ka õige koha osutamisel abi andma. Loomulikult juhtus “jälle” väike arusaamatus ning leidsime end oma ainukeselt linnakaardilt väljas olevat. Õnneks oli piletimees abivalmis ja juhatas meid marsa peale, mis õigesse kohta viis. Kokkuvõttes läks seiklus marsa ja bussiga maksma 600 SUMi per nupp.
Hetkeks kui marsast välja saime oli kuumus ja väsimus näolt viimasegi entusiasmisädeme viinud. Läksime esimesse restosse keha kinnitama. Vahepeal saime veel teada, et oleme päris sinna jõudnud, kuhu oligi plaanis jõuda. Lõunaks võtsime lambašašlõkki ja õlut…

30.07.2008 – Tashkent - Khiva

Eile jõime kamba peale ära umbes 18 liitrit vett. Õues oli 40+ kraadi kuuma ja kui õhk ei liikunud oli tunne, et kohe läheb kogu ihurasv särinal keema. Õhtul käisime veel Lonely Planeti poolt soovitatud punkris söömas ja jalutasime kottpimedas Tashkendis. Al-Delfeen asus ühe nõukogude kangelase nimelise tänava ääres. LP-s iseloomustati kohta väga positiivsete nootidega. Tundus, et selle peatüki autor oli taas natuke üle pakkunud. Võib-olla oli söögikohta tabanud „LP reklaamisündroom“, mis natukene rumalamad managerid loorberitele puhkama asetab ning koha imago allamäge veerema lükkab. Midagi meeliülendavat seal me igaljuhul ei kogenud. Arve läks nelja peale 57 000 SUMi. Kindlasti saanuks kuskilt odavamalt ja maitsvamalt.

Täna hommikul kell 6.00 oli äratus, 6.30 hommikusöök. Kella 7.00ks lasime Gustava Guesthouse’I perenaisel endale naabrimehest taksisti järgi kutsuda, et ta meid lennujaama sõidutaks. Lennuk Khivasse pidi väljuma 9.00 ning eilsest flegmaatilisest kogemusest hirmununa otsustasime varakult kohale minna. Siselennuga probleeme ei tulnud. Raudlind TU-154 viskas meid veetleva sujuvusega Tashkendist Urgentchi tunni ja kahekümne minutiga. Lennuk oli turiste täis. Kohalikud poisid ehmatasid ameerika muttidel kõik ihumahlad välja, kui nad mitmekesi lennuki stardi kui ka maandumise ajal telefoniga rääkima asusuid. Arvatavasti suudavad kohalikud piloodid neid rauahunnikuid kinnisilmi ka liigutada, sest tõusmise ja maandumise sujuvus oli tõesti ekstraklassist.

Maale jõudes palkasime 16 000 SUMi eest taksisti, kes meid lennujaamast 40 kilomeetrit eemal asuvasse ürgsesse Khiuvasse sõidutas. Sõiduaeg oli umbes 20 minutit ja kuna suutsime kõiki teisi turiste edestada, hõivasime Khiva vanalinnas 2 m peatänavast eemal asuvas külalistemajas 10 doltsi eest voodi kohad. Kuumus on ikka päris räige. Rääkisime peremehega asjad selgeks, tegime peatänaval ühe otsa ja ronisime tuppa lõunauinakule. Praeguse ilmaga arvatavasti ilma kuuetunnise lõunauinakuta minu põhjamaine organism küll läbi ei saa. Õhtuks sõime pilaffi ja jõima viina. Siiani pole ükski söögikord ilma lambalihata möödunud.

Täna nägin esimest korda elus kolmerattalist traktorit ja kahe külakolaka vahel looklevaid 45 km pikkuseid trolliliine. Oh oleks Eestis ka elu nii lihtne. Siin pole keegi vist kunagi midagi majanduskasvust kuulnud, mida hiljem suure häälega taga nutta. Tultsil ja Julial on vist päikeserabandus – või on siis mõlemad rasedad – ei tea.

31.07.2008 – Khiva

Kell 6.30 lõime silmad lahti. Öö oli üks palav kogemus. Toa ainuke ventilaator ei suutnud õhku piisavalt palju liikuma panna ning enamus ajast pöörlesin oma 1.80 pikkusel voodil ringi nagu higine kevadrull. Peale hommikust jääkülma duši en siesetunne paranes. Sõime Rashidi juures hommikusööki ning alustasime varajase linnatuuriga.

Keset ajalooliste ehitiste kõrbenud hõngu asuva Mirzoboshi B&B kohta pole hetkel küll midagi halba öelda. Peremees on sõbralik ja abivalmis, eluolu suhteliselt puhas. Õhtusöögi eest maksame 5000 SUMi, kuigi hetkel pole veel päris kindel, kui palju kogu see luksus meile maksma läheb – arveldamine pidi toimuma kõige lõpus.

Linnatuuri alguseks jõlkusime mööda kitsaid Ichan-gala tänavaid. Astusime sisse Siidivaipade töökotta. Ühte korralikku vaipa teevad 5 tüdrukut umbes 7 kuud. Tuuli nõudis Markkolt armastuse märgiks ühte vaipa, aga me ei julenud uurima hakata, mis viie inimese seitsmekuuline töövaev maksta võiks. Seejärel ronisime ühe minareti otsa ning käisime turul. Blond krunniga kutt ja rastapatsid tekitavad ka siinmail elevust. Äärmiselt naljakas on jälgida, kuidas meid nähes inimeste suud kõrvuni venivad ning nad üksteisele ägedalt midagi seletama asuvad.

Iseenesest on Khiva üks huvitav nähtus. Tänu UNESCOle on siinsetele väärtustele õigel ajal jaole saadud. Khiva ajaloost pole mõtet isegi lühikokkuvõtet tegema hakata, sest siinkandis on igal aastal kellelgi midagi vallutada vaja. Ajaloolased jaotavad linna arengu viide perioodi, millest esimene algab 6.sajandil e.Kr. ning viimane kestab siiani. Vahepeale jagub ohtralt võitlust nii kõrbe kui inimelukatega.

Õhtupoolik möödus laisalt nagu meil üldiselt tavaks on saanud. Sõime üsna kesise lõuna kuskil alasti ringi lippavate poistega basseini juures ning veeresime koju magama. Kogu elu ägab siinse päikese käes. Kohalikud kaovad üldse 12.00 ja 17.00 vahel kuhugi ära. Ainult uljad lääne turistid tambivad dehüdreerunult ringi.

Õhtust sõime ka täna Rashidi juures. Vana kutsus ühe kohaliku kuti, kes taksot sõidab ja giidina töötab hinnaläbirääkimistele.. Saime kaubale : 150 dollari eest viib ta meid homme Azakuli järve ääres asuvate jurtade juurde ning päev hiljem sealt Bukharasse. Jurtades ööbimine koos kõikide söökidega pidi jutu järgi 35 doltsi maksma. Eks näis, mis homme saama hakkab – mul igaljuhul on kuumusest kergelt kõrini juba.

01.08.2008 Ayaz-Qhala ja teised kindlused

Hommikul ütlesime oma võõrustajale head aega. Eelmisel õhtul sai kohaliku giid-taksistiga kokku lepitud, et kohtume peale hommikusööki Rashidi juures ja alustame sõitu jurtade poole varakult. Enne jurtade juurde jõudmist sõitsime ühest maalinnusest (Torpak-Qhala otsetõlkes) ning Bostoni nimelisest linnast läbi. Ilm hakkas põrgulikult kuumaks kiskuma. Käisime maakonna ainukestes veekogudes, mida võis vist järvedeks nimetada, ujumas (üks mõõdukamalt soolasem kui teine) ning jäime peale lõunat taas vegeteerivasse asendisse.

Õhtupoolikul midagi suurt ette ei võtnud. Üritasime kõrbemeetodil õlut ja vett jahutada, sest UNESCO poolt kingitud generaatoritele olid kohalikud pässid jõudnud juba hingekella lüüa. Elektrit jätkus ainult lampidele ja sedagi vahetult peale pimenemist mõneks tunniks. Morozilnikud olid kõik rivist väljas.

Katsun nüüd siin jumalast hüljatud maalapil, kus ainukesteks elumärkideks on vana kaamel, kinniseotud esijalgadega eesel ning kandilised kõrbekarud, oma öörahu leida. Rohkem kirjutada ei saa, sest Julia karjub, et jurta seinal on üks hiidsisalik ja kohe tuleb tuli kustu panna, muidu sööb ta meid ära.

02.08.2008 Ayaz-Qhala – Bukhara

Hommikul kella seitsme ajal ajasid liberaalsed noodid peldikusse. Kogu laager magas veel, kui koer, eesel, kaamel ja kõrbekarud välja arvata. Nemad ei maga vist kunagi. Eesel hüppas mööda hoovi ringi ja koer mängis uljalt Markko sandaalidega neid ukselt uksele vedades. Puristasin potti ühe president Karimovi õudusunenäo ning ronisin jurtasse tagasi. Kõrbes ööbimise juures on ainult kaks jama: kui kaamlil öösel kõht koriseb, on tunne nagu ründaks laagrit vihaste lõvide kamp ( tegelikult lõvimaskidesse riietunud kõrbekarud), ja kui kaamel peeretab, teab sellest kogu laager.

Peale rikkalikku ja rasvast nõretavat hommikusööki ronisime Markko ja Tuuliga Ayaz-Qhala enda otsa.(Qhala tähendab kohalikus keeles vist kindlust). Julia ei tulnud, sest tal oli veel eelmise päeva minarett jalgades. Läbi kõrbelooduse jalutades avastas Tuuli veel ühe loomaliigi – lendurputukad (eelmise õhtu avastused olid kõrbekarud ja tiigerkaamlid). Künka otsas oli tore. Ümbritsev tühermaa paistis ilusti kätte ja ilm oli varajast hommikutundi arvestades ka veel täitsa talutav.
Õiendasime perenaisega oma arved ja jätsime hüvasti. Kuna nad saatanad need UNESCO poolt kingitud generaatorid ja külmikud olid suutnud persse keerata, läks jutt elektriku leidmise lootuses ametite peale. Kui ütlesin, et olen sotsiaalpedagoog, ütles tädi, et tema ei usu ja tema arvab, et ma olen hoopis poksija ja kui ei ole, siis kindlasti peaksin olema. Ei hakanud lisama, et olen kolmanda põlvkonna tituleerimata elektrik, siis polekski sealt tulema saanud.

Võtsime suuna Bukhara peale. Taksist, kes väikestviisi vett kaanides pohmellijänkude karjalaskepäeva pidas, oli väga vastutulelik ja viis meid veel enne pikema otsa juurde asumist Ayaz-Kuli järve äärde. Suplesime põgusalt ning pakkisime end Daewoo Nexiasse.

Bukharasse oli sõita umbes 400 km. Alguses tundus kõik tore, aga siis algas kõrb. Sain paremale käevarrele rekkamehe päevituse või täpsemini öeldes kolmanda astme põletushaava. Teise poole teekonnast üritasin end tulutult päikese eest varjata. Ainult Alisher, me andunud Muff, suutis lõõska trotsides oma Daewooga ülikuumal asfaltteel Bukhara poole kihutades rõõmsameelseks jääda. Vahepeal kahtlustasime, et see puru, mida ta aeg-ajalt keele alla topib ja siis jälle aknast välja sülitab, on rõõmsameelsuse põhjuseks, aga lõpuks tundus, et see on vist ikkagi iseloomupärasusu. Vahepeal möödusime kahest mehest, kes keset kühvlitega teed liivast puhtaks rookisid. Keset kõrbe. Kuuekümne kraadises kuumuses. Mina ei suuda ette kujutada, millist motivaatorit on vaja, et kõrbetormis tapva kuumuse käes üks elusolend liiva suudaks kühveldada. Kahtlustan, et härra Karimovi käsi on taas mängus.

Peale loendamatute tundide möödumist olime Bukharas. Jätsime Alisheriga hüvasti, andsime talle Vana-Tallinna ja purgi Red-Bulli ning soovisime ohutut koduteed.. Seejärel kauplesime ühes hotellitänavas endale 30 doltsi eest kahesed toad välja (konditsioneer ja dušš kohe toa küljes ja puha). Täna öösel saab end ehk päris välja magada. Tegime Bukhara peal väikese ringi ja sulgesime end paarikaupa tubadesse raamatuid lugema. Markko loeb Ukraine traktorite ajaloost, Tults söekaevuritest, Julia voonakeste vaikimisest ja mina klassikalistest artiklitest vene arengupsühholoogiast – juhtus kõige õhem raamat riiulil olema.

03.08.2008 Bukhara

Malikjon B&B House.
9 Safaron st. Bukhara, Uzbekistan.
tel 224-50-50

Malikjoni B&B on selline huvitav majutusasutus, kus elektriga on pidevalt mingi jama ja vett saab küsimise peale. Nii et kui Safroni tänavale satute, minge mõnda teisse hotelli või B&B majja, sest neid on selle uulitsa peal 5-6 tükki.
Hommikusöögiks saime pannkooki, aprikoosimoosi, saia, arbuusi, tatra putru ja praemuna. Pärast hommikusööki tampisime mõnda aega linnas ringi, lahkasime interdistsiplinaarseid suhteprobleeme, mida kuuenda päeva kohta hakkab juba vaikselt kuhjuma, ning vahtisime saviklotse. Liiga kuum oli. Läksime Juliaga tagasi magama.

04.08.2008 Bukhara

Hommikul, pärast mitmeid voolu- ja veekatkestusi, visati meid Malikjoni voodi-ja hommikusöögimajast välja. Tõenäoliselt oli peremees mingi pundi prantslasi 40 doltsi eest õnge võtnud ja meie 30 dollarit polnud enam rahuldustpakkuv. Hommikusöök oli kesine ja peremees tatsas nukralt mööda hoovi ringi. Tults arvas, et poiss on depressioonis või vähemalt vaevab teda krooniline kurvameelsus. Igaljuhul kui Bukhara kanti satute, siis seda öömaja ma eriti ei soovita.

Järgnevalt jagasime end tööjaotuse järgi gruppidesse. Eile selgus, et Bukhara südalinnaäärsed lennu- ja rongipileti kontorid võtavad iga pileti pealt 5000 SUMi vahendustasu. Pilet Bukhara-Samarkand maksab 8000 SUMi. Otsistasime, et ei lase end laiskusel tögada ning me Juliaga võtsime sihi rongijaama poole ning Tults ja Markko tegelesid uue öömaja leidmisega. Rongijaama sõidab Bukhara kesklinnast marsa nr 68. Sõit ise kestab, olenevalt tee ääres jõlkuvate inimeste arvust, umbes 25-30 minutit Rongijaamas võtsid 5 politseinikku nõuks mu üle naerda. Järgmisel, kes mulle Hey Baby hõikab löön pea pooleks ja vägistan toolijalaga ära. Või vähemalt teen sellist nägu. Piletid saime kätte 7500 SUMi per nupp, ehk siis kokkuvõttes täpselt poole odavamalt kui läbi vahenduskontori. Äri siin kandis ikka osatakse teha.

Selleks ajaks kui tagasi jõudsime oli Markkol ja Tuulil öömaja välja vaadatud. Eilsest B&B majast järgmises tänavas asus üks teine B&B maja. Sama hinna eest veits rohkem räämas tuba ja peldik nelja peale, aga vähemalt pole seni veel ühtegi elektrikatkestust olnud ja vett paistis kraanist ka rohkem tulema. Lisaks võib perenaise kehavorme arvestades loota väga rikkalikule hommikusöögile. Ühesõnaga postsotsialistlikku autentsust on selles uberikus küll.

Hommikuse jalutuskäigu ajal käisime veel ühes jumalast hüljatud rekreatsioonipargis ja kinnitasime keha ühes popis, kohalike hulgas väga hinnatud, vabaõhurestos.. Kui nüüd punastamiseni aus olla, siis võib öelda, et kohalikud söögikohad just eriti rikkalikku toiduvalikut ei paku. Paar suppi, tšiken-kebab, tšiken-šašlõk ja veel mõned jubinad ning ongi kõik, mida massidele suvatsetakse pakkuda. Aga eks see ole kõikjal nii, et algne erektsioonitekitav autentsus devalveerub pikapeale tüüpiliseks turistiurkaks ja kui sa juba Lonely Planet näpus ringi tambi võid päris kindel olla, et midagi üdini ehedat siit maanurgast enam küll ei leia. Tõejumalanna ees põlvili seistes võin saladuskatte all pihtida, et ühegi minareti peale mul veel kõvaks pole läinud ning looduse enda poolt loodud imede peale pole veel sattunud. Õlu on ka raisk neil siin kallis. 3000 ja 4000 SUMI on tavaline taks, poes maksab 1200 SUMi. Kuna ma oma harjumuste ori ole, moodustab õlu tavaliselt poole söögikorra hinnast. Pes maksab näiteks pudel viina ka kohati vähem kui see üks saatana õlu. VÄRDJAD!

Suurest kuumusest vaatamata asusime koostama uut Eesti-Itaalia sõnaraamatut.
Tere hommikust! – Sam tõ bon-bon Antonio!
Palun mulle üks cappucino – Dai koffe Antonio
Vabandage, kas te oskate öelda, milliseid kultuuriüritusi täna veel linnas toimub? – Wats ap Antonio?
Head aega – Idi nahhui Antonio.

Õhtupoolikult salvas Juliat miski salapärane akuutne sitatõbi, millega kaasnes kõrge palavik. Jätsin armastuse koju põdema ning läksin Markko ja Tuuliga postkontorisse kaarte saatma. Saatsin Julia eest ka.. Postmark maksab siinkandis 250 SUMi ja postkaart umbes sama palju. Loomulikult oli kesktänavaäärsetes modernsetes müügipunktides hind kolmekordne. Kui ma veel kunagi kuhugi reisima lähen, siis trükin endale selja peale „ FUCK ME, I’M A TOURIST! Millegipärast on nii välja kujunenud, et võõramaalastele tahetakse igal pool nahka pähe tõmmata.

Homme kell 8.00 läheb rong Samarkandi..

05.08.2008 Bukhara- Samarkand

Öö möödus rahutult. Sitatõbi väisas Juliat kogu raha eest. Hommikuks oli õnneks märgata kergeid taastumise märke. Sõime hommikust, mis oligi oodatust kopsakam, seejärel nöörisime taksojuhti ja veeresime rongiga Samarkandi poole. Rong on Usbekistanis üle ootuste mugav. Ruumi jalgadele kaks korda rohkem kui air-baltiku kanakuudis, lisaks veel värske ja jahe õhk.
Samarkandi rongijaamas ründas meid kohe taksistide parv. Lükkasime kõik pakkumised külmalt tagasi. Oli vaja üles leida piletikassa, sest meil Juliaga on 7.augustiks juba tarvis Tashkendis olla, et preili 8.augusti varahommikul Riia lennuki peale jõuaks. Kaheksast kassast oli lahti kaks. Mu ees seisis 4 inimest ja lootust oli, et selle tehingu saab üsna ruttu tehtud. AGA EI. Lambist vedas end käima „umbmäärase järjekorra massipsühhoos“ ning kogu rahvahulk ründas kassaluuki nagu hullunud loomade parv. Alguses vaatasin käed taskus pealt, aga kuna selline taktika mind enne õhtut tõenäoliselt sihile poleks viinud võtsin käed taskust välja ja hakkasin usbekkidele küünarnukkidega valu andma. Kui-sa-praegu-vait-ei-jää-siis-ma-närin-sul-kõri-läbi-ja-vägistan-toolijalaga-ära pilk on mul veel ikka hästi käpas. Luugini jõudes olin üdini närvis. Mingi härrasmees tagumises reas üritas rivi moodustada, aga selle peale salvas üks tšigit : „Meil Usbekistanis järjekordi ei ole!“

Pileti lunastamiseks kulus umbes 45 minutit ja miljon närvirakku. See väike türapea daam, kes mulle sealt luugist vastu vahtis oli ka eriline uimerdav urood. Ootas aga oma lõunapausi ja elas teiste närvide arvel. (ühesõnaga) Suure vihaga ostsin rongipileti äriklassi ja maksma läks see kõik 12300 SUMi per nupp (u 98 krooni). Rong väljub Samarkandist 7.augustil kell 17.00 ja on Tashkendis kell 21.00

Piletid käes, asusime taksojuhijahile. Mingi noor nahaal tahtis 10 km sõidu eest 10 000 SUMi (75 krooni). Ma raiusin vastu, et me üle 3000 ei maksa. Läks üleüldiseks lehmakauplemiseks ja käratsevast taksojuhtide parvest astus välja üks karvase rinnaga vana, kes nõustus 4000 SUMi eest meid ära viskama. Pakkisime end vanasse Volgasse ja lasime end kunagise „Samarkandi“ hotelli juurde ära visata. Algselt plaani võetud Antiqua Guesthouse oli täis ja pidime edasi otsima. Kõrvaltänavast leidsime „Emir“ hotelli, kus kahene tuba maksis 30 doltsi. Mõeldud, tehtud. Julia jäi hotelli pikutama ja tervist parandama, me läksime linna avastama. Sõime Lonely Planetis soovitatud restos samade turistide seltsis, kes meid Khivaski tüütasid, vaatasime paari saviklotsi ja läksime koju lõunauinakut tegema..

Õhtupoolikul peilis Markko LPst välja, et kuskil Amur Timuri tänava 66.majas asuvas Bluesi baaris mängib baarman Eddy elusmuusikat. Läksime uurima.

Pärast teist õlut selgus, et Eddy on tegelikult härra Edward, kes 1970-1980 aastad veetis Eestis. Ets rääkis sujuvalt eesti, soome, rootsi, vene, usbeki, inglise ja jumal teab veel, mis keeli. Rahuvselt on ta armeelnane ning märkimata ei saa ka jätta, et klaverit mängib Edward nagu noor jumal. Lisaks kõigele on ta omal ajal Viru Varietees musitseerinud koos Ivo Linna, Jaak Joala, Marju Kuudi ja teistegi hilisemate nõukogude staaridega. Muusikakoolis on seejuures Edward enda sõnul käinud ainult kolm päeva. Jätsime hüvasti lubadusega homme tagasi minna.

06.08.2008 Samarkand

Hommikusöögiks pakuti riisiputri, hapupiima, moosi ning vorsti- ja juustuassortiid. Peale hommikusööki läksin Markko LP-st koopiaid tegema, sest homme lähevad tõenäoliselt meie teed lahku. Me Juliaga sõidame Tashkenti, Markko ja Tuuli aga kuhugi Samarkandi lähedal asuvatesse mägedesse.

Koopiate tegemiseks on siinkandis oma süsteem. Kõigepealt skanneeritakse olemasolevad lehed arvutisse ning seejärel prinditakse ükshaaval välja. Kokku võtab 10 lehe kopeerimine umbes 20-25 minutit. Markko ja Tuuli otsisid samal ajal kuskilt Blues baari lähedalt Victor Hugo infokeskust ning uut öömaja, sest eile oli neil veel otsustamata, mis täna saab ning kohaliku „Emir“ hotelli peremees oli nende toa juba vahepeal maha parseldanud. Lõppes kõik sellega, et mitmed broneeringud tühistati ning Markko ja Tults said ka järgmiseks ööks „Emir“ hotelli toa.

Lõunaks läksime Veneetsia restorani otsinguile. Leidsime hoopis Old Town café-bari, mis oma olemuselt oli väga euroopaliku ülesehitusega. Teenindajad olid väga ontlikud ja ülidresseeritud. Sõelusid kolmekesi korraga edasi tagasi saalis ringi ja värisesid ärevusest. Menüüs oli ka kartulipüree ja üldse igasuguseid peeni roogi. Parkisime end head paremat täis ja läksime saviklotse vaatama. Amur Timuri pruudi poolt ehitada lastud mošee juures ostsin veel lisaks peenele Old-Towni restorani lägale ühe kohaliku burksi. Loovutasin 7.50 krooni ja jäin lootma, et mu aanus järgmised kolm päeva fontaanishõud ei korralda.

07.08.08 Samarkand- Tashkent

Eile õhtul käisime jälle Edwardil Blues baaris külas. Eile oli seal rohkem rahvast. Käis uskumatu lääne järeleaimamine ja ausalt öeldes oli vaatepilt väga kole. Mingid põrsapiigad ruigasid täiest kõrist oma „Vogue Girl“ toppides ja ei lasknud Eddyl musitseerida. Baarist väljudes sain veel üsna kriitilise „Oh my Godi“ osaliseks, aga ega mina süüdi ole, et mul ilusamad juuksed on kui neil.

Hommikul ütlesime Markkole ja Tultsile head aega. Nemad suundusid shalllallaaa nimelisse mägilinnakesse. Me võtsime Juliaga ette väikese linnatuuri, et Julia saaks ka end savikarpide olukorraga kurssi viia. Ostsime kaks tübeteikat ja kolm joonelist vihikut, sest homsest jään Tashkenti üksinda ja mis mul seal peale kriipsujukude joonistamise ikka muud teha on.
Hetkel istun Samarkandi kõrgendatud mugavustega ootesaalis diivanil. Sissepääs oli 1800 SUMi, aga kuna tavalise ootesaali kuumus ja puurivad pilgud muutusid kurnavaks, kolisime siia üle. Kõrgendatud mugavustega ootesaalis on veel kaks preilit, kes andunult telekast DOM-2 nimelist debiilikoomikat vahivad. Arvan, et nad töötavad siin. Kohalikus mõistes on see kindlasti unelmatetöö – lukssisustus, konditsioneer, auto suurune telekas ja taevakanalid – sittagi tegema ei pea, aga raha jookseb.
Samarkandi rongijaam on taas ehe näide kohaliku olustiku dissonantsist. Grandioosne marmorloss keset masast ja savist hütte. Mõned nõukogudeaegsed paneelmajad on ka, aga üldjuhul on need üsna elutud ning tavaliselt asuvad pigem äärelinnas ja agulites. Olen sellest reisist veits juba väsinud, aga kui juba nii pikalt ette võetud sai, siis peab end ikka kogu raha eest rahuldama. Õhtuks jõuame Tashkenti. Minul on seal 4 päeva aega, nii et võtan plaani see urgas risti-põiki läbi tampida ja vähemalt ühe tõelise kogemuse osaliseks saada, mis seda reisi meenutama jääks. Siiani on ainult üks üldine pasanteeria ja saviplönnid keset kõrbe.

Inimeselt Jumalale pühendatud ehitised pole siin maanurgas minu arvates eriti meeliülendavad ning ega Jumal neile midagi vastu ka pole andnud. Kui grusiinid räägivad legendi, et kui Jumal maad jagas jõid grusiinid veini ja kui jagamine oli lõpetatud läksid ka oma osa nõudma ning Jumal oli enda jaoks kõrvale pandud maatüki sunnitud neile andma, siis mulle tundub, et usbekkidel nii hästi pole läinud. Tõenäoliselt juhtus nii,et kui jagamisjärjekorda loodi ei saanud nemad vaesekesed aru, mis on järjekord, ja tormasid kohe kõik kambaga luugi juurde ning haarasid esimese kättejuhtuva maatüki. Nende läbematus sai igaljuhul karistatud, sest suurema pasa sisse, kui see maa, on keeruline sattuda.

Ja kui te kunagi Tashkenti lähete ja teil juhtub ainukese kaardina käepärast olema Lonely Planety kehva raamatukaardi koopia ning te satute linna õhtul kell 21.00, siis hoidke jumala eest eemale hotellist nimega Sam Buh. Esiteks ei tea sellest kohast ükski taksist, teiseks pärast mõningast kottpimeduses jalutamist tekib tunne, et olete India getosse märkamatult sisse hiiilinud ning kohe loobivad need põõsastes varitsevad kümned valged silmapaarid teiid rotilaipadega surnuks.
Saime kahese toa 40 doltsi eest. Siiani tundub, et kõige kehvem tehing. Veelkordne tõestus rusikareeglile, et täiesti võõras linnas ei maksa vastu ööd jalgratast leiutama hakata. Algselt oli meil plaanis minna Gulnara Guesthouse’I, kus me Tashkenti maandudes ühe öö veetsime, kuna aga Julial läheb hommikul kell 7.00 lennuk ja ta peab kell 5.00 lennujaamas olema, pidasime paremaks öömaja lennujaamale lähemale otsida. Ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli? Üks kuradi Sam Buh.

08.08.08 Tashkent

Maagiline kuupäev- lollid jälle abielluvad.

Saatsin Julia ilusti lennujaama. Näis nagu saanuks ta sellest meeletust piiriületusooperist valutult läbi. Hiljem selgus, et kõik puistatakse üksipulki läbi. Raha loetakse üle ja kui sa juhuslikult oled puhkuse ajal mõne pildi teinud, pead need ka kõik ette näitama. Pärast seda kui Julia silmapiirilt kadus võtsin takso ja asusin endale öömaja otsima. Sinna india getosse ma enam tagasi ei julenud minna. Alguses plaanitud Gulnaara Guesthouse oli täis. Järgmised kaks hotelli ka. Taksistiga sõitsime veel mõned urkad läbi, aga needki tahtsid kõik hingehinda. Lõpuks, kui taksist Uzralikul must kõrini sai, tõita mu kõige odavamasse urkasse, mida teadis. Sildi peal seisis vene keeles „Gostinitza“. Kauplesin endale 30 000 SUMi eest Luz sviidi välja. Olen tõenäoliselt ainuke võõramaalane selles neljakordses peda Pärnu mnt ühikat meenutavas urkas. trepis üles neljandale korrusele oma Luz sviidi poole tampides mõtlesin hirmuga, mis mind küll ees võib oodata. Ei olnudki kõige hullem. Vannitoa ukselt värv küll koorub, aga sooja vet on, kaks tuba on ka, diivan ja tugitoolid, konditsioneer ja kõige lõpuks kaks rõdu supervaatega kohalikule agoonias vaevlevale eluolule.

Lähen otsin nüüd poe üles, võtan paar õltsi ja keeran väheks ajaks magama. Õhtul otsin endale linnakaardi ning vaatan kõik muud monstrumid ka üle. Tults ja Markko lubasid homme õhtuks ka Tashkenti jõuda.

Und ei tulnud. Käisin kohalikku elu uurimas. Asun kuskil Shota Rustavel 95 kandis, Astoria Mir Hotelli kõrval. Üle tee on postkontor ja veits linna poole asub söögiplats. Võtsin pudeli õltsi ja tulin oma lukssviiti tagasi. Linna ei viitsinud praegu minna, sest kõik bussid paistsid ääreni täis olevat. Telekast jooksevad zajuusmultfilmid porganidisöömise ja personaalse hügieeni teemadel. Oli see vene aeg, mis ta oli, aga kasvatusteadus seisis siis vähemalt kindlatel jalgadel ja telekas võis lapsi ka iseseisvalt kasvatada. Tänepäeva lääs peaks korraks tagasi vaatama ja mõtlema, kuidas lapsi paremini meedia mõjude eest kaitsta. Töö turvakas näitas, et lapsed vaatasid mingit jaapani möga, kus algusest lõpuni käis üks suur võitlemine ja üheski multikas polnud sõnagi juttu hambaharja-või seebikuningannast. Olen õnnelik, et sündisin 1983.aastal, siis oli igas multikas vähemalt kübeke riimi ning ükspuha, mis tegelase surm või vigastus läks väga hinge. Tänapäeva lapsed ei adu aga üldse surma ega füüsilise valu piire. Häda neile, kes oma võsukese teleka ja puldiga üks koju jätab.

Hakkan nüüd kass Matroškinit ja Petškinit ja Prostokvaašinat vaatama ning vanu aegu meenutama.

Tänane päev tundub väga pikk. Võib-olla on asi selles, et pole kellegagi rääkida ja aeg venib kahtlaselt. Otsustasin Tashkendiga lähemalt tutvust teha. Sain teise õppetunni: „Trammid ei tee kesklinnas linnatuuri eesmärgil ringe!“ Mingi hetk ei julenud enam trammist maha minna ja otsustasin ring ära teha, et sinna tagasi jõuda, kust peale astusin. Ring osutus umbes 1,5 tunniseks lõbusõiduks. Lõpppeatuses andsin trammitädile aru, miks ma maha ei taha minna ja ülejäänud aja higistasin põhjamaalaslikult. Mingis rajoonis raudteejaamast lõunas oli vist jõusaal avatud. Trammi astus kümmekond noorukit, kes kõik oma biitseptseid silitasid. Huvitav, millal nad mõikavad, et päriselus ei ole kärbeskaalu ning see tanguterade timmimine ja üksteise jõusaalinurgas togimine on üsna asjatu ettevõtmine. Kohalikes tekitasid nad igaljuhul natuke hirmu.

Lõunat sõin Jaapani-Korea restoranis. Ma pole kunagi üheski tõelises idamaa restos käinud ja tundsin end veits kohmetult. Tellisin ühe ilusa pildiga kanatoidu. Neiud vedasid mu laua kohe mingeid pisikesi kopsikuid täis, kokku 10 kaussi. Alguses surkisin veits pulkadega, aga siis ei pidanud enam vastu ja hakkasin kahvliga kühveldama. esimene punane kuubik, mille kausist kätte sain, oli nii terav, et aanus tahtis suurest hirmust tulevase ilutulestiku kartuses puristama hakata. Olin viisakas, panin kahvli ära ning võtsin pulgad uuesti kätte. Toodi see ilusa pildiga kanatoit. Sain pulkade nipile ka pihta – põhiline on mitte närvi minna.

09.08.08. Tashkent. Laupäev

Eile umbes kell 16.00 vajusin lõunauinakusse ja ärkasin alles täna kell 6.30. Mitu päeva polnud saanud välja puhata ja organism nõudis oma. Täna võtan tõsisemalt end käsile ja katsun suurema osa ajast linnas, mitte oma lukssviidis veeta. Pärast eile hommikust taksomaratoni lubasin endale, et rohkem nende neetud ja ahnete härradega tegemist ei tee. Ühistransport aga on vsti nimme turisti jaoks täiesti arusaamatuks tehtud. Metroo tundub kõige loogilisem liikumisvahend olevat. Kohalike linakaartide peal pole ka ühtegi märget busside või trammide liikumise kohta, marsadest rääkimata. Eile trammiga tuuritades jäi silma, et ega kohalikud ise ka enamus ajst aru ei saa, kuhu miski asi sõidab. Trammipoisid näiteks karjusid igas peatuses, kuhu nad teel on, et rahvas ka teaks, mis liini peale sattus.

Laupäeva hommikune Tashkenti südalinn on täiesti välja surnud. Nukrad monumendid, teatrid ja riigiasutused säravad päikese käes. Üksikud inimesed liiguvad ringi. Kogu pööbel väisab praegu kindlasti linna erinevat kahtekümmet turgu, sest nii palju kui ma mõikan on see ainuke koht, kust tavainimene endale asju ja toitu saab.
Navoi pargist veits Navoi prospekti poole leidsin ühe kollase einla ja paakisin kere llihatäidisega pannkookidest ja lahustuvast kohvist täis. Söögikohas oli väga palju miilitsaid. Tahtmatult tulid meelde sõnad LP-st kus hoiatati pealetükkivate võimuesindajate eest. Selle reisi 12. päeva jooksul pole mul nendega ühtegi kontakti olnud.

Mõrvasin oma lugemisvaraga klassikalistest artiklitest vene arengupsühholoogiast just ühe kärbse, kes mu õllepudelit rahule ei jätnud. Oskan ka juba natuke Tashkenti ühistranspordiga liigelda. Selged on trammiliinid 8 ja 9 ning bussiliin 58 (natuke liin nr. 132 ka). Nägin täna marsat, mille liininumber oli 456. Huvitav, kui palju neid marsaliine kokku on?

Ülejäänud päevad

Markko ja Tuuli tulid ka Tashkenti. Tampisime siin- seal ringi, Markko lõhkus mitu veinipudelit ning pagesime meie suurepärasest Gostiinitsast kell 4 öösel lennujaama poole. Üks õhtu jõime viina ka ja teisel õhtul korraldasime sviidis läbu.
Lennujaamas suuri jamasid ei tulnud ja läbi see reis oligi. Ma arvan, et ma ei satu enam kunagi Usbekistani.